Mõne viimase päeva jooksul olen valmis treinud ligi kolmkümmend paari kõrvarõngaid. Selliseid lihtsaid. Pooled kõrvarõngastest sarnanevad oma paarilisele, pooled mitte. Huvitaval kombel muutus kahe identse kõrvaka valmistamine täiesti talutavaks sellest hetkest, mil ma aru sain, et nad ei pea identsed olema. (oli arusaadav?)
Kõik algas aga sellest, et ma kraamisin oma lõngavarusid. (mõned klõpsud tegin ka, lugeja soovil ;), aga blogger ja aeglane ühendus ei luba neid hetkel näidata)
Hoogu sattununa asusin ka pärlihunnikuid korrastama. Kui kasutamata lõngahunnikud ega kapinurka ununenud lõpetamata tööde lasu ei tekitanud vähimaidki süümekaid, siis fimo-, cerniti- ja klaashelmeste, traadijuppide, organzarullide jms alla mattunud köögilaud viis küll hingerahu. Ja ootasingi närviliselt et kõik see pere teki alla poeks ning kadusin kööki. Traati väänama. Käevõrusid ja kõrvarõngaid tegema.
Plaan on lõpetamata heegeldised valmis teha, kulinad ja muu träni kohvrisse laduda ning juuli keskpaiku Pärnu Gildipäevadel pisuke lao tühjendusmüük korraldada. Et saaks rahus uut ja paremat kraami asemele soetada :)
sinu blogi vana lugejana oli kõik täiesti arusaadav:) sa oled sellest paarilise tegemisest ka varem kirjutanud...
VastaKustutaEksole, piisab vaid mõnel kinnismõttel minna lasta, kui ongi elu parem.
VastaKustutaNähaolevad kaunisasjad kõlavad küll kenaste kokku.
Hello Marianne,
VastaKustutaI don't understand anything of what you wrote, but the pictures tell enough! I do like a lot what you make. I think it's because of the colours and the fine techniques.
Went today to an exhibition on Kaffe Fasset, also a man of inspiring colours.
And I hope that the troubles in your country are note coming too close.
All the best,
Veerle from Belgium