Mann pole papist poiss

Seoses Etsy-poe avamisega tekkis tungiv vajadus miskise kaela ja õlgadega aluse järele, millel oma salle hõlpsalt demonstreerida. Normaalne ettevõtja oleks kindlasti investeerinud mannekeeni, sellisesse reguleeritavasse. Aga kuna ma olen endiselt vaid lapsepuhkusel viibiv paljulapseline, siis leidsin ühest oma paljudest nurgatagustest suure papitüki ja lõikasin-kleepisin sellest enesele ühe papist poisi. Aga olin sunnitud ta peagi hülgama. Mitte et ta vedelaks oleks löönud või midagi, lihtsalt tal puudus see x-faktor, mis teeb muidu kenast poisist müüva modelli.
Nädalake kogusin hoogu ja ootasin õiget hetke, mil mu õllekõhuke vähem väljaulatuv oleks (see hetk ei saabunudki) ja pühapäeva pärastlõunal teipis härra mu kinni. Täna täitsin ma manni vana padja ja mõne nartsukesega. Kaelaks aga on üks sobiva jämedusega villalooritokk. Esialgu laenasin talle selga oma hilbud, aga plaanin talle paar erinevat kostüümi õmmelda, et ta mind truult teeniks kuni ma inimeseks saan ja korraliku mannekeeni, selle reguleeritava, poest koju toon. Kui saan. Ja kui toon.
Operatsioon oli iseenesest tunduvalt kiirem ja lihtsam kui ma endale ette kujutasin. Õpetustes oli kirjas, et teipida kolm kihti, aga ma lasin panna sõltuvalt kohast 1-2. Kaua sa ikka jaksad kõhtu sees hoida, onju. Vajaminevad kohad teipisin oma käe ja silma järgi üle siis kui mann oli juba täidetud. (Ta pole veel päris valmis, mõnda strateegilist piirkonda tuleb veel täiendada.) Käte ja kaelaaugu ette toppisin papist rõngad.
Homme (millest on märkamatult "täna" saanud) on loodetavasti kena ilm ja viin manni õue jalutuskäigule. Arvatavasti tuleb selleks kasutada harjavarre ja kummiku abi.