Lugu sellest, kuidas asjad sünnivad.
Tahtsin teha lihtsat, kuid efektset vanutet kotikest. Et esmalt heegeldan, siis vanutan ja kaunistuseks lisan vaid ühe või kaks vildilille. Aga läks nagu alati. Sättisin lille/lilli nii ja naa, aga ei kajanud see kott tagasi. Egas midagi, lõikasin jupikesi "minutivildist" ja tikkisin kotile. Hakkas juba parem. Paar pistet erinevate lõngadega ja peotäis helmeid ning hakkas juba üsna hea. Nii ta läheb.
Eks see ole juba vana tõde, et lihtsaid ja ilusaid asju on tunduvalt keerulisem teha, kui täiskuhjatud ilusaid asju ;)
Sallidega oli sama lugu. Esmalt soovisin, et lihtsat kraesalli kaunistaks seesama üksainus ümber salli mähitud vildilill. Tehnilistel jms põhjustel jäi asi taas toppama. Teinepäev aga juhtusid ette ühed ammu valmistet vildiroosid (märgviditükist lõigatud õielehed ja käsitsi kokkuõmmeldud, eeskujuks oli toona fimo-roosi tegemisjuhend), mida ma esmalt olin plaaninud prossideks teha. Aga kuna etsys oli juba silma jäänud üks väga sümpaatne ja suurepärane vildililleprossidele spetsialiseerunud poeke, siis ei näinud ma sellel mõtet. Ja nii rändasidki minu õied hoopis sallidele ja tänavuse hooaja "toode" oligi sündinud.Nüüd tuleb vaid veidi valgust paluda, et saaks ka ülejäänud sallidest pilti teha...
Uhh, kust need ideed sul ometi tulevad! Väga vinge kott ja ehted ka.
VastaKustutaMõnusad :)
VastaKustutaMina avastasin ka viltroosid enda jaoks, olen nüüd paari õhtuga trobikonna käeharjutuseks nõelviltinud päkapikkudele sekka. Kui nüüd oma kübaralotu ka valmis heegeldan ja vanutan, siiiiiis...
Nojah, nüüd lugesin häbitundega, et juba minutivildi teema all olin kilganud, et peaks lastega tegema.
VastaKustutaHetkel ongi vast väärt mõte... Elutoa vaip on niikuinii poolest saati villaloori ja -heidekastide all. Lastega on sooritatud vildipallide märgviltimine, Monaga äsja natuke nõelviltimist (ja eile haaras ta jälle mult nõela, et tema ka tahab!), nii et nüüd võiks natuke lõbustust ka sekka panna villaloopimisega ;)