... isiklikult minu jaoks veel natuke miskit Hayao Miyazaki tegelastest ja Pet Shopi pesakonnast.
Kui alustada algusest, siis sai üks preili meil siin just äsja kuueseks. Ja tema sooviks oli saada sünnipäevaks üks ilus, suur ja värvilisest plastmassist asjandus. Ja selle ta ka sai :)
A lisaks tahtsin miskit ikka ise ka teha. (Ja mitte ainult mina - vanem õde käis ka mitu päeva otsiva moega ringi, et tahaks midagi sünnipäevalapsele teha, aga mida küll-mida küll. Leidis tema ja leidsin minagi, lõpuks.)
Alustuseks proovisin oma kolm päeva kampsunit heegeldada. Et alustan ringselt kraest jne. Alustasin korda neli ja nägin muudkui vaimusilmas lahedat lõpptulemust ja detaile... Aga ei miskit. Nõel jääb rooste, kui pidevalt ei harjuta. Ei sünni need asjad enam nii möödaminnes ja valutult, kui ennevanasti. Igal õhtul heegeldasin ning igal hommikul harutasin.
Siis hakkas kampsuniks juba aega nappima.
Teeme hoopis koti, eksole.
Sellega läks nüüd veidi paremini. Harutasin vaid kaks korda :)
Lõpptulemus erineb muidugi täielikult mu algnägemusest.
Aga hirmus armsaks sai see naljakas olend mulle küll tegemise käigus. Kui tähtpäev poleks nii kiirelt kätte jõudnud, siis oleks hea meelega veel ta kallal nokkinud ja helmeid lisanud.
Detailidest rääkides, siis:
* silmad tegin käsitöövildist.
Kui vanem tütar neid esimest korda nägi (ilma helmesteta versiooni), siis ristis need kohe UFO-silmadeks ja polnud "fuih"-idega eriti kitsi. Lisasin seejärel rea pisikesi ümmargusi helmeid silma ülaossa ja lillekese keskele.
* Nii kõhul kui seljal ilutseb suur tasku, mille nööbid on pärit veel mu vanaema nööbikarbist. Ja kunagi ehtisid need ka üht minu kampsunit (või isegi mitut). Igaljuhul olid need raudselt mu lemmiknööbid toona.
* Lilli heegeldasin suvaliselt, eri värvi ja suurusega, omamata selget sihti. Ja siis hakkasin neile kohta otsima. Esmalt leidsid need tee taskule. Aga tunne polnud veel õige. Kolm lille kolisid taskust välja Kassi kaelapaelale. Lisandusid plastlilled ja klaashelmed.
Tunne läks paremaks.
Üks suurem lill, mis oli algselt plaanitud Kassi lõua-alust kaunistama, kolis hoopis selja taha. Ja iga muudatusega muutus Kass vähem kassiks ja rohkem lihtsalt Elukaks.
Selles, kas kott ka tütrele meeldib, polnud ma teps mitte kindel. Apetiitsuse lisamiseks toppisin sünnipäevahommikul ta taskud ja kõhu komme täis :)
Ja õnneks võetigi loomake kohe omaks.
(Pildistamise hetkeks olid kommid juba otsus ja esitaskus hoopis pakk mängukaarte.)
