Oli veel kordades vahvam ja lõbusam kui ma loota julgesin.
Aitäh!
Mul võttis naasmine "pärisellu" küll tükk aega. Pool nädalat oli uneskõndija tunne.
Kujuta nüüd ise ette. Ärkad. Laud on kaetud. Sööd. Heegeldad. Naerad. Heegeldad. Mõnikord ka ohkad. Sest oled suures ruumis ainus, kes paistab vabaheegeldamisega jännis olevat. Siis jälle naerad. Ja heegeldad. Sööd. Teed õues tiiru ja heegeldad edasi.
Ühesõnaga oli üks suur "Söö. Naera. Heegelda."- laager.
Mõned pildid mängulisest ühistööst:
Järgnev on see, miks ma laupäeva pärastlõunal muudkui ohkisin.
Õppimise käigus valmis meil lisaks ülalnähtule veel kümme lapikest, millest ma padjakatte-laadse ühistöö teha tahtsin. Keegi kole kärbes hammustas õige valusalt ja sundis tumepruuni sinna heledate lappide vahele põimima. Oleks olnud oluliselt lihtsam see asi valge või muu heleda lõngaga kokku põimida.
Aga ei.
Tumepruuni tahtsin.
Ja ohkisin. Kella kaheni öösel.
Sest asi ei olnud kena.
Aga ma tean, et kui piisavalt panustada, siis saab asja kaunimaks küll.
Kodus olen veel edasi teinud ja läheb üha paremaks.
"Õpilased" said igaljuhul oma iseseisva tööga hulka paremini hakkama!
Inime, kes reede õhtul ühekordse sambaga just sina peal ei olnud, esitles pühapäeval sellist ehet, mille peale ma kontrollimatult "appi, konkurent" kiljatasin.
Valmisid randmesoojendajad, mobiilikott, imeline valge ehe.
Vabaheegeldisega sai kaunistet suure koti esikülg, valmis üks peen esikoti paneel ning üks elegantne musta-halli-punase-kirju ridikül.
Ja veel ja veel ja veel.
Lahe oli see, et värvivalik oli kõigil nii erinev!
A kõige-kõige-kõige lahedamad olid inimesed ise.
