kolmapäev, 20. detsember 2006

Muidujutt

Söögitegemise ajal sattusin kuulama Neeme Raua vestlust Epp Petronega Vikerraadios. Räägiti New Yorgist, Ameerikast, blogimisest ja paljust muust. Olen minagi mõnda aega seal linnas viibinud. Kahekümnesena, vaba ja vallalisena oli Manhattan justkui minu jaoks loodud. See eri maailmade segunemine, võimalus jalgsi kõndides sattuda ühtäkki täiesti teise maailma, hiinalinnast little italysse, SoHost jaapani ostlejate seast piisavalt pikalt itta minnes satub nardi mängivate hispaania päritolu vanameeste sekka, all-linna chillijate seast ülikonnastatud ja tossudes kiirustavate töönimeste vahele jne jne. Kordagi ei tekkinud mingit võõrastusmomenti või koduigatsust, kõik oli just nii kuis peab ja tagasi vaadates võin väita, et too aeg on kindlalt mõjutanud mu nüüdset käsitööalast tegevust. Andnud julgust katsetada, kombineerida erinevaid materjale-tehnikaid jne.
Pärit olen ma üsna konservatiivsest perekonnast. Mu emapoolne vanaema oli väga osavate kätega, kudus-tikkis-heegeldas. Väga ilusaid ja huvitavaid asju, äärmiselt korrektseid ja põhjalikult planeerituid. Ja alati olid reeglid, kuidas miski peab tehtud olema. Ja see oli musse kõvasti juurdunud, see aukartus õige ja vale ees. See arusaam, et kuskil kõrgemal on kas siis kirjapandud või -panemata reeglid, et on nii ja punkt. Mu fantaasia oli täiesti pärsitud. Mul oli meeletu hirm midagi valesti teha.
Elu mujal, aga eriti just too New Yorgi periood, muutis seda. Kuigi toona ma käsitööga üldse ei tegelenud. (olen tagantjärele mõelnud, milline võiks mu lõngatagavara olla siis, kui ma noil aastatel iga ärasuitsetatud suitsupaki asemel oleks jupikese lõnga hankinud, erinevastest kauplustest, erinevatest riikidest...). Aga see avardunud maailmapilt tuli hilisematesse käsitöistesse tegemistesse kaasa.

Veel üks asi, mida Epp vestluses mainis, oli pealehakkamisjulgus. Et tuleb ise teha. Võtta kätte ja teha ära. Seal on see kombeks ja inimestele sissejuurdunud. Meil aga mitte.
Mul on üks hea näide millessegi uskumisest, kätte võtmisest ja ära tegemisest. Lühiajalisel Los Angeleses viibimisel oli mu agendiks (modell olin) üks endine rockipundi trummar, kes luumurru tõttu oli olnud sunnitud trummipulgad nurka viskama ja oma onu kaudu modelliagentuuris tööle hakkas. Saime semudeks. Aga tööalaselt ei võtnud ma teda eriti tõsiselt.
LA on selles valdkonnas täiesti teisejärguline koht ja suur oli mu üllatus, kui Scott mõne aja pärast ühte NY agentuuri tööle tuli. Ei noh, ega ta siinses konkurentsis küll hästi hakkama ei saa, oli mu esimene mõte. Nüüd on muidugi väga piinlik. Sest kui ma olin juba esimese titega kenasti Maarjamaa metsas, lõi Scott äärmiselt tihedas konkurentsis oma modelliagentuuri. New Yorki. Ja mu imestus aina kasvas, kui lugesin netist, kuidas üks tuntud modell teise järel tema agentuuri üle läks. Vot sulle säh. Niipalju siis mu inimestetundmisest ja neile hinnangu andmisest.
Uskuda on vaja. Uskuda ja tegutseda. (sobib hästi jõuluaega, eks ;))

2 kommentaari:

  1. täitsa kuulama ja mõtlemapanev vestlus oli tõesti. ja sinu sulest nüüd järg

    VastaKustuta
  2. Anonüümne24.12.06 14:57

    Heia, Mann!!!

    ...see muidujutt...
    selline maailma ning inimeste hoomamise ja äratundmise jõnks....muudkui libiseb minu sisemust mööda allapoole ja allapoole...kas on asi jõuludes või äratundmises....aga mind muutsid Sinu sõnad kurvaks. no jah - aga samas andsid lootust ja lohutust ka:)))

    nii hea, et olemas oled...Mariann!!!
    Ilusat jõuluaega Sulle!

    Mari Metsast

    VastaKustuta

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...