Loogiline jätk eelmisele postitusele.
Liisa, mu tütar, nägi toda kotti ning soovis endale ka üht. Aga veidi väiksemat ja veidi valgemat ja veidi vähem kaunistatut.
Ja koti ta sai.
Tegu oli kiire ning valutu. Paraku jõudis kotikese heegeldamise ajal mul pähe hiilida mõte, et mis oleks, kui teha prooviks üks õige-õige tillukene kotike. Selline täitsa miniatuurne.
Mõeldud - tehtud. A kui hoog juba sees, siis mõte muudkui ketrab edasi ja käed käivad ka kaasa. Iga kord, mil miskit uut teen, tundub see hiiglama geniaalne ja suurepärane asi olevat. Noh, üheksal juhul kümnest selgub hiljem, et ma vist siiski eksisin :P
Nüüd on mul 5 lõpetet ridiküli ja samapalju toorikuid. Kaks päeva kestis see järjekordne "haigushoog".
Läks üle õnneks.
Nii armsad :)
VastaKustutaNo mis haigus nüüd - väga praktiline aksessuaar kõigile kotihulludele ju. Seda saab kanda mitmeti ma kujutan ette. Ja tõelistele hulludele ei lähe korda ka asjaolu, et sinna suurt midgai sisse ei mahu :)
VastaKustutaTõsiselt ilusad ja lahedad kotid ju! :)
VastaKustutajube armsad :)
VastaKustutaaitäh :)
VastaKustutaeinoh, kotid on armsad muidugi. lihtsalt kui inime on võtnud motoks "tark ei tõtta" ning peab plaani, kuda oma poekest kindlal ja kitsal real hoida, siis pole just kõige kavalam tulla taaskord lagedale miski uue suunaga.
no vähemalt on need heegeldet, "oma rida" seegi :)
ps - kui ma endiselt linnas ringilehvija oleks, siis kannaks neid arvatavsti haaknõelaga rinnas :)
Aaaahhhhh!!!!! Kui armsad!!! Oh, nendest saaks ju tõesti head prossid või kaelakee ripatsid! Super!!!
VastaKustutaOh, tuvastasin nunnumeetri pea põhjas olevat!!! Sul kohe ikka "sünnib"!
VastaKustuta:) Tuttav tunne, uued ideed aina tormlevad ja adra taga kindlat vagu hoida on pea võimatu! Aga nii need "säravamad tähed" ju sünnivadki - väga-väga-väga ägedad on!
VastaKustutaAppi!!!kui armsad!!!
VastaKustutaMõni nukk oleks nende miniatuursete kotikeste üle kindlasti väga õnnelik.
VastaKustuta