...

Tänud tagasiside eest!
Umbes nii ma arvasingi, et takistuseks võivad olla enesekindluse puudumine, võõrkeele pelgus, aeg ja pealehakkamine. Ja ükski neist pole ületamatu raskus :)

Rees soovis kuulda "minu lugu". Olgu. Ja ma alustan hirmus kaugelt.

Alguses olin ma ujuja, "lootustandev noorsportlane". Tegelikult vaid treeneri "käsku" täitev ja nullilähedase enesekindlusega teismeline. Sinna teadliku suhtumise ja eneseusu taha asi jäigi. 17 aastaselt sai äkki kõrini ja ma tegin spordiga päevapealt lõpparve. Punkt.

Nii aastake hiljem sattusin modellindusse. Noh, selle 5 aasta jooksul oli igasuguseid aegu. Aga jälle, eneseusku ei saa teeselda. Ja see kumab välja. Fake it till you make it töötab siiski vaid lühikeses plaanis. Niiet Carmen Kassi must ei saanud :)
A nö elukooli kogesin küll. Vabanesin mind kammitsenud "korralikkusest" ja liigsest tagasihoidlikkusest :)

Edasi järgnesid "koduperenaise"-aastad. Ja pole midagi öelda - lapsed panevad asjad paika. Pidepunktid. Väärtushinnangud. Jne-jne. Selle aja jooksul ma taasavastasin käsitöö. Tagasi vaadates toimus kõik ikka hirrrmus aeglaselt :)
Alul olid linikud. (kusjuures vahepeal on paar aastat lünka, mis ma siis küll tegin?)
Mingi aeg avastasin vabaheegelduse ja see oli tõeline heureka! moment. Mäletan, et istusin pooled ööd arvuti taga ja lugesin nende yahoo!-listi arhiive :)
Kusjuures ma ei heegeldanudki midagi selles tehnikas, aga see avaldas tohutut mõju mu mõttemaailmale.

(Marre mainis kommentaarides, et võiksin mõelda koolitustele. Ja ma olengi mõelnud, a äriajamise koolituse asemel just "vabaheegelduse vabastava mõju" kursusele. Sest ma usun, et see uudne suhtumine ja avastamisõõm kandub üle ka tavaellu).

Nii. Edasi tulid bikiinid ja suvised topikesed. Ja kuskil sel aal hakkasin ka blogima ja flickrisse pilte riputama. Aasta oli siis 2005. Ja hakkas saabuma positiivne tagasiside. Nii vajalik inimloomale.

Novot. Ja niimoodi samm-sammult on mu eneseusaldus ja -kindlus kasvanud. Hästi aeglaselt ja loomulikku rada pidi.

Ja kribades niimoodi mingi miljon tähemärki, suutsin ma Reesi küsimusele ikkagi vastamata jätta.
A ma annan ausõna, et ei jää enam talveunne ja jõuan ka poeloomise ja muuni :)

Lõppu üks teemaga kergelt haakuv Peep Laja postitus.
Ma pole senise elu jooksul kordagi eesmärke seadnud. Ja kõiki viimase aja "suuri ideid" olen pidevalt edasi lükanud vabandades end välja pisikeste lastega. Väga mugav.
Aga nüüd ma võtan küll kaustiku ja pliiatsi...
Või hoopis klantspildid ja käärid, nagu Christine Kane oma toredas bloogis õpetab.
Või mõlemad.

PS - mind üldiselt häirib mõiste "edukas olemine". A see tuleb sellest, et ma oma rikutud peas samastan automaatselt edukuse materiaalsete väärtustega. Kui mõttemalli pisut muuta, siis võib ju edukust mõõta hoopis muudmoodi.
Ma oleks nt enda silmis kohutavalt edukas, kui ma suudaks pidevalt elurõõmus ja optimistlik olla. Tunda rõõmu pisikestest asjadest. Kogu aeg.