Valge varjundid

Alustades päris-päris algusest, siis oli mul selge, et selles kotis hakkavad mängima erinevad tekstuurid, materjalid, pinnad. Peale femme valmimist oli hirmus hoog sees ning olin kohe hakkamas uut kotti tegema, nimelt selle põhja viltima. Kus siis oleks villakihtide vahele-peale puistatud erinevaid kangaid, lambalokke, pitse jne.
A näe, läks nagu ikka. Kui härjal sarvist ei haara jääb asi lohisema.

Lohiseski seni kuni Tsirkusemoor oma sõnulkirjeldamatu shedöövriga lagedale ilmus. See mõjus äratavalt. Viltida enam olmelis-remondilistel põhjustel ei kannatanud. Otsustasin läbi vaadata kõik oma "valged" varud ja neist miskit kokku seada.

Sobivat vildijuppi koti põhjaks polnd, kuid see eest leidsin ühe aastate eest TAST-i tarvis valmisheegeldet ja vanutet kotitooriku. Kuju ei meeldinud. Üks-kaks-kolm ja ümberpöörd - lõikasin põhja alt koti lahti ja heegeldasin üle, sellest moodustus uus kotisuu. Alla heegeldasin tugeva ja ovaalse põhja.


Seejärel õmblesin kotile Kadi Veevi-lõngaga looklevaid laineid. Plaan oli nende vahed erinevate materjalidega täita. No et üks riba oleks nööbine ja teine kangane ja kolmas...
A plaan muutus.


Alustasin nonde "kraatritega" - vanast kardinast valmistet jo-jod ehk suffolk puffs.
Seejärel hakkasin igale poole-vahele-peale-kõrvale-alla-üles toppima laual vedelevaid valgeid varjundeid. (näete siis, mis mul kõik käsitöölaual vedeleb, elagu krooniline korralagedus :))
Olgu need siis erinevad kangajupikesed, teist sorti jo-jod, nööbid, helmed, pitsiribad, organzast õied...

Tõtt öelda polnud ma just eriti kirglikult asja juures. Mõte uitas mujal pidevalt. Ja kolmveerand selle koti tegemisele kulunud ajast ei olnud just 100% kindlust, kas tast üldse asja saab...
"Üldse asja saab" võrdub mu arusaamise järgi sellega, et ma pean tehtuga täiesti-täiesti rahul olema. Ei ole nii nagu kallis kaasa pooleli olevat kotti ja mu viginat kuuldes poetas, et "täitsa koti moodi ju".

"Täitsa koti moodi" ei rahulda.
See äratundmine, et kõik on valmis ja õige ja hea, tuleb alles siis kui kõik ongi valmis ja õige ja hea. Minu sisemise standardi järgi mitte kellegi teise.

Siinkohal sobib viidata ka Kersti kotile, mis kahjuks küll ei jõudnud "tähtaegselt" valmis, aga tajusin äratundmist selles "ülejalategemisest" loobumisest...


Kasutan ära kevadvihmaga pealesadanud grafomaaniahoogu ja seletan veel veidi lahti oma käsitöölist taktikat. Reeglina on sündivast asjast ähmane või vähem ähmane pilt silme ees. Mõnikord pole sedagi. Visandeid, joonlauaga mõõtmist jms ei kunagi.

Pmst tugineb asi aint usaldusele. Ma hakkan intuitiivselt tegema ja kogu aeg usaldan oma tehtavat asja. Et inetust pardipojast sirgub ükskord ilus luik. Novot, niiikaua teengi kuni luik valmis :)
Ja usaldust ei tohi kaotada asja vastu.

Seekord korraks isegi kadus.

Aga mida kauem ma ta kallal nokkisin (kõrvale mängimas ööülikoolist Moor, Ehin, Allik, Aarma jt), seda lootusrikkamaks asi muutus.


Sangaks punusin Veevist patsi.
Kinniseks tahtsin kindlasti lukku, aga ei leidnud.
Tegin siis "ajutiseks" lahenduseks pitsist seotavad paelad. Teame-teame neid ajutisi...


Näe, põhja poolt piiludes näeb asi selline välja:


Ja paremalt poolt:


Ja mitte nii paremalt poolt:


Suuruseks ligikaudu 25 x 35 cm.
Mahutab küll.

Vaadake kindlasti kõiki teisi Valgeid varjundeid craftwergi galeriis!
Ja miks mitte ajas tagasi minna ning hellitada silma nii Saatuslike naiste kui Sügissonaatidega.

Ja järgneva kahe kuu jooksul on Elu on lill on lill on lill.

Ootame avali süli kõiki osalema :)