Minu pere ja muud loomad

Igasugu vahvaid amigurumi loomakesi on ikka aeg-ajalt netis vastu jalutanud. Emotsioon on olnud selline, et tore ja armas küll, aga järgi tegema pole ahvatlenud.

Kuni tänavuse suveni, mil mõtlesin, et mida küll ühele vastsündinule kingiks heegeldada (jutt pole meie pojast) - enamus praktilisi esemeid on ju kootult palju pehmemad ja seega titekesele sobivamad.
Ja siis meenuski amigurumi.

Varasemast olid meeles Lilleliisi imearmsad tegelased.
Veidi guugeldamist ja flickris tuhnimist viisid edasi Elisabethi (Gourmet Amigurumi) loominguni.
Ja sellest piisas, et mind ää võluda.

Esimeseks vasikaks sai pisemat sorti roosa jänku.
Seejärel sündis Suur Jänes nooremale tüdrukule sünnipäevakingiks.
Samal ajal olin abiks vanemale tütrele, sest tedagi valdas sama vaimustus ja soov oli suur väikeõele sünnaks üks mesilane heegeldada. Mis tähendas, et detailid jäid siiski minu hooleks.

Ja kui ma neid mesilase jalgu ja tiibu ja silmi seal sünna eelõhtul koogitegemise kõrvale meisterdasin ja kell polnud mitte vähe ja tegemisi oli veel kuhjaga ja kui siis ninatark muna (ehk Poeg) kukkus õpetama, et mesilasel pole teps mitte neli jalga vaid ikka paarijagu rohkem... Ühesõnaga on ikka küll neli jalga. Sellel meie mesilasel. :)

Peale pisipoja sündi olid kõiksugu sugulased nii lahked, et võimaldasid mulle paar nädalat vaid titega mõnulemist ja sel aal tegin suurematele kojutuleku üllatuseks ühe panda, ühe elevantsi ja ühed peened heegeldet tuhvlikesed. (Olgu mainit, et panda ja elevantsisoov olid mulle juba varasemalt edastatud).

Mesilane, pisijänes ja peened tuhvlid peavad alles poseerima hakkama.
Seega - järgmise korrani :)