One color

Suvi on olnud loominguliselt vägagi tegus.
Ja üldse mõnus.
Vaatamata juunikuisele lumele.

Aga täna (khm-khm, see "täna" oli juba nädal või nii tagasi) sai raamatuks valmis varem mainitud Freeform Crochet grupi 2014 aasta projekt "One color".
Sirvida saab siin.

Mu töö sai nimeks "Trash. Can. Dance"

Kui tegemisest on juba nii palju aega (3-4 kuud) möödas, siis on raske algset emotsiooni edasi anda.

"Trash. Can. Dance" sündis tegelikult hoopis veebruaris, mil olin palavikuga pikali ja ühtäkki hakkas poolunes viibides peas üks lausekatke helisema ja sealt edasi läks vaid paar minutit, mil kogu värk oli valmis. Peas. Palavikulises.

Teemaks oli "One color" ning naised arutasid agaralt, et kuda nende varjunditega on ja kui laiaks seda ühte värvi ikka venitada annab. Seepeale arvas James Walters, et venitage palju soovite, aga ma siiralt loodan, et keegi võtab ülesannet sõna-sõnalt ja teebki kogu eseme vaid ühe lõngaga.

Ja see ühe-lõnga-lause mul helisema hakkaski. Vanast ajast oli alles hea mitu kera puuvillast lõimeleõnga, mis kunagi kardinate heegeldamisest üle jäi. Paras "trash" ta ju on võrreldes praegu saadaval olevate udupeente siidi-ja-ma-ei tea-mis-kõik-veel-lõngadega.

Kuna tol hetkel talvel olin just heegeldanud katteid plekkpurkidele ning tagavarus oli ka mitu head suurt mitmeliitrist hapukurgiplekkpurki, siis sealt tuli "Can".

Ja nägemuses hakkas pitsimustriline lõimelõng ümber plekkpurgi tantsu lööma.  

Tegelikult see tantsukleidi saba nii uhke ei saand kui vaimusilmas, aga mis seal ikka.

Heegeldasin erinevaid ümarapoolsed tükid valmis, sättisin purgile, ühendasin ja täitsin tühimikke kus vaja, hiljem lisasin peale eraldi heegeldet pisikesi jupstükke.

Ja PVA-liimiga tugevaks. Nii et hoiab vormi ka ilma plekkpurgita, kuigi päriselus käib mul selle prükkari sisse ikkagi üks suuur ja roosaks võõbatu.