Paaril viimasel päeval on mul taskus olnud linnaluba. Põhjus? Hahaa, seda mäletate? Novot, paar-kolm aastat siia-sinna pole minusuguse "pikkade juhtmetega daami" puhul mingi probleem.
No nali naljaks, aga peale sõidutundi olen kummalgi päeval oma vaba tunnikest meeldivalt sisustanud.
Kõik "sisustus-ideed" pärit teoteost.
Esimesel päeval külastasin "Loomelood"-nimelist pisikest ja armsat poekest aadressil Väike-Karja 4. Täitsa uus teine ja helge ja täis ehteid. Innustav. Et noored naised võtsid kätte ja tegid ära. Tuult tiibadesse neile!
Sealt edasi Pikale tänavale kaema eesti-oma-kirja.
Täna aga satutasin end Kaire juurde Katariina käiku Õnneküpsist maitsma. Pealekauba sain chilli-kakao ja Kadipuu. Rääkimata ülipositiivsest emotsionaalsest laengust.
Ja nii möödaminnes selgus, et õhtul on autokooli teooria "proovieksam". Kes selle läbib, saab linnukese kirja.
Kirjas.
Tundub, et jäid liikluses ellu :). Tubli!
VastaKustutaTublu-nublu! :)
VastaKustuta(liikumis)vabadus on vaeva väärt...
Minu poolt ka kiidu-edu-sõnad...
VastaKustutaMul värsked mälestused... sihikindlust ja julgust!!!
...ka keskikka jõudvad kunstnikuhingega naised saavad väga kenasti autoroolis hakkama ;)
tubli! ilmatuma tubli.
VastaKustutaminul on load taskus 97ndast aastast ja algaja omad vahetasin ka kuidagi möödaminnes pärislubade vastu, aga vat mida pole, see on sõidukogemus. Ma lihtsalt ei ole nende aastate jooksul seda veel omandanud. Mulle ei meeldi roolis olla, eriti kui lapsed peal. tohutu raskus vajub õlgadele kohe, kui rooliratta taha end istutan ja see ei lase mul asja nautida. ja ma ei oska end sundida tegema midagi, mis mulle ei meeldi - eriti kui selle miskiga kaasneb suur vastutus inimelude eest. Meil on keeruline ise Nõmmel oma hoovist tänavale keerata - tihe liiklus, pime kurv/tõus ja nii ongi ikkagi nii, et ma ei sõida. möödunud suvel mõtlesin, et võtan end käsile ja harjutan end ära. käisin pisikesega kahekesi mõned korrad vanaema juures maal - 100km ots ja sutsud nädalavahetusel teismelise tütrega linnas poodlemas. kuniks ühes parkimise kohas tagurdasin teisele sama "rohelisele" otsa. tema auto jäi täiesti terveks, minu oma sai augu tagaotsa ja vot peale seda on pidur jälle peal ja ma keeldun rooli istumast.
ei minust autojuhina asja saa vaatamata lubadele, mis 12 aasta eest ausalt tehtud said:)
Jaksu Sulle sel teel:)
Vägev! Mul seisab see kõik ees... Loodetavsti kohe-kohe - a no venitamises olen ma meister, kui asi puudutab asju, mida väga teha ei taha. Samas oleks vaja, väga! Liivakarjääris ja off-road rajal tunnen end juba koduselt aga vat teised liiklejad ja see möll, millega avalikel teedel peaks mu hajevil pea kokku puutuma...ajab kananaha selga, oioi!
VastaKustutaSuper tubli oled!
Soovin, et ülejäänud tee juhilubade kättesaamiseni kulgeks Sul sama kergelt kui see proovieksam! Ise kuulun ka nende haledike hulka, kellel load ammu taskus, aga sõidukogemust napib. Mul lööb kramp kõhtu, kui keegi minu rooli istumist kas või mainib. Eriti siin Saksamaal - siin ei kujutaks ma üldse ette ennast juhiistmel. Õnneks (minu taas sõitma õppimise seisukohalt muidugi õnnetuseks) on herr teinepool suuremat sorti autopede, kelle elu keerlebki peale minu ainult veel autode ümber. :-D Ei teagi, kas minust veel kunagi asja saab. Igal juhul pole mul absoluutselt soovi romustada meie ainsat ja veel üsna kobedat sõiduriista.
VastaKustutaMa soovin ka Sulle järjepidevust ja ära heida meelt. Minu jaoks on autokool see kõige jubedam kool olnud ja ükski füüsika ega algebra pole nii jube olnud. Isegi kehaline kasvatus, mis oli küll üks jubedamaid tunde, oli parem. Siis just see sõidu osa oli see jube osa.
VastaKustutaMinul õnnestus ka Andrese auto üsna autokooli algul Kadriorus proovisõitu tehes vastu puud lössi sõita ja see vajutas pitseri kogu autokoolile. Ma mäletan seda külma higi, millega ma kattusin alati, kui ma pidin rooli istuma. Aga õnneks-õnneks elasin ma kõik selle üle ja kui siis Andres tööauto sai ja ta oma auto vabaks jäi, hakkasin ma siiski ka iseseisvalt sõitma. Esialgu higistades, siis lihtsalt pisut närveerides, nüüd nautides. Ja rahuloluga mõtlen selle peale, et ma ei andnud alla, sest mis ma praegu ilma autota teeks.
Õega oleme mõelnud, et miks keegi pole välja mõelnud mingeid pehmendusi, mis võiks autole ümber panna, kui algaja roolis :) Ja miks ei võiks kaasliiklejad natukene sõbralikumad ja arusaajamad olla :)
Tere taas üle pika aja! Ma niii hästi mõistan sind ja elan südamest kaasa kõigile sõiduõppuritele! Alati, kui minust möödub õppeauto või kui õpilane autoroolis mulle ülekäigurajal teed annab, naeratan talle julgustavalt ehkki ... loomulikult ta seda ei märka, tähtsamaidki asju vaja näha :-). Mul on märtsist juhiluba, aga ma väga ei sõida, ehkki peaks. Vaatamata sellele kipub auto kuluma, eriti külgedelt ;-) Ole vapper! Sinu multiandekust arvestadest ei imestaks ma sugugi, kui kuuleksime peagi sinust kui tuntud ralliässast!
VastaKustutamuidu paulaema, Sinule lihtsalt evelina