Mu bloogipidamine pole sel aastal eriti sisukas olnud ;)
Päris käed rüpes pole siiski istunud. Sain ühelepoole oma "külalisesineja" rolliga uue Käsitöö ajakirja tarvis. Asjad valmis meisterdet ning nüüd valitseb selline kerge rahutus – tahaks miskit uut tegema hakata, aga pole õrna aimugi, mis see olla võiks. Ükski asi ei tundu "selle õigena". On ennegi selliseid hetki esinenud. Uisapäisa pole mõtet suvalist asja sel puhul tegema hakata, niikuinii jääb varsti nurka seisma või naaseb oma algolekusse st muutub tagasi lõngakeraks. Vaatamata sellele, et suur Cerniti—hunnik ootab, on isu hoopis heegeldada. Ka see on minu puhul tavaline, et olles sattunud ühel alal "tsüklisse", tahaks just ja ainult sellega tegeleda. Vahepeal viltisin maniakaalselt, siis mõned päevad mässasin järjest voolimismassiga (kui kohustusi poleks vahele tulnud, jätkuks pudinate voolimine arvatavasti siiani).
Ideid otsides olen paar päeva vene foorumis osinka.ru kolanud. Leidsin sealt ka ühe heegeldet kottide saidi. Sama naise loomingut leiab ka siit. Kõigele krooniks on netiühendus meil viimasel paaril päeval hirrrmus aeglane, seda juppigi tipin praegu Wordi, et siis kunagi hiljem sobival momendil eetrisse saata. Arvatavasti siis kui meespool koju jõuab, sest teda masinavärk ja võrk austavad – piisab tal üle lävepaku astuda, kui päeval uimerdanud bitid ludinal lendama hakkavad ning streikinud masinad kohe valvelseisaku võtavad ning peaaegu et saluteerivad kojusaabunud peremehele.
Üks asi on veel hingel. Ma pean kevadel autojuhikursustele minema. Ei tundu eriti keerulise ülesandena? Mul oli aastaid tõsine autofoobia, pelgalt mõte oma istmiku toetamisest juhiistmele tõi külma higi otsa ette. Eks ma andsin endale aru ka, et maal elades tuleb see samm paratamatult ette võtta, aga olen siiski osavalt sõiduõppega siiamaani venitanud.
Eelmisel kevadel üritasin hoovi peal vana romuga harjutada ka. Sain isegi niikaugele, et teatasin vanematele: "pikka maad võin ma küll sõita, a see manööverdamine ei tule kohe üldse välja". Olgu lisatud, et see "pikk maa" tähendas esimese käiguga maja eest välja pööramist ning 30m kaugusel paikneva prügikonteinerini sõitmist. Peale prügikasti tuleb veidi suurem kurv ning siis hoovi pealt külavaheteele keeramine. Tee ääres on teatavasti kraavid ja seal ma lõpetada ei tahtnud. Seega sõitsin aga uljalt prügikastini ning tagurdasin tagasi (mehele olin andnud karmi käsu oma auto ohutusse kaugusse ajada, ajas ka). Kuid ühel saatuslikul hetkel kui olin just arvama hakanud, et ehk ma polegi nii lootusetu kuju, hiilis mu pisikesse peakesse salakaval mõte, et mis oleks kui prooviks nüüd teistpidi – tagurdaks prügikastini ning siis nina ees "boksi". Ja sinna mu sõiduõppimine jäigi. Peale seda kui ma olin mehe hellal ja hoolitseval (ilma irooniata, arumaeisaa kuidas ta sai nii kannatlik olla) juhatamisel umbes-täpselt tund aega püüdnud seda masinat ümber keerata, ikka nõkat edasi, sureb välja, tiba tagasi, sureb välja jne, ma loobusin igaveseks. OK mitte igaveseks, aga lükkasin selle taaskord tundmatusse tulevikku.
Lugesin kunagi Loobylu bloogist tema mõtteid autojuhtimisest. Lool oli keskmisest enam kommentaare, kusjuures paljud kommijatest olid just sellised hilised õppijad või alles õppimahakkajad ning keegi tõstatas isegi küsimuse, kas mitte ei võiks väita, et loovad inimesed ongi kehvad autojuhid. Mina olen nõus. Ma lihtsalt pole autojuhtimiseks loodud, onju!?
mina ka selline, kes ei sõida. Vahel oleks oskusest ju kasu küll, aga nooh, saan hakkama. Ja ma kardan liiklust ning ei oska distantse õigesti hinnata. Oleksin ilmselt ohtlik liikleja
VastaKustutaMul jäi aasta eest autokool pooleli. Tegelikult puhtalt ajapuudusest, jõulud ja sess jne. Sõita mulle seejuures väga meeldis! :) Aga autokoolis olin oma rühmas küllkõige vanem, täitsa vanur kohe nende laste seas :P
VastaKustutamu ämm oli muide 43 kui sõitma õppis.
VastaKustutakui laste pärast poleks vaja autoga sõita, käiksin parem elu lõpuni jala. ausalt. kõige hullem, et tuleb hakata Tallinnas autokoolis käima, brrr. ma lootsin, et saan nt Rakveres õppida, a logistiliselt ei mängi kuidagi välja...
kusjuures ma soovitan ka tallinnas õppida. Äkki eksami saad mujal teha. Näiteks paides on vaid 1 valgusfoor ja seegi nupuga ja nurga taga;) Aga sõitmine on jah selline mitme otsaga asi. MIna väga iseseisev inimene õppisin juhtimise ära keskkooli lõpus. siis 7 aastat sõitsin bussiga :) ja nüüd mees ostis auto. Toyotaga julgen sõita. Hea mugav auto ja turvaline ka. ja sõidan mitte tipptunnil ja reastan alati varakult juba õigesse ritta :P Enne autosse istumist mõtlen alati teekonna ja reastamised läbi. Ja kui seda ei teeks, oleks vist teistele ohtlik kah. Olen tutavaid hoiatanud küll ja küll, et ärge sel ja sel päeval sõitke seal ja sela. Võite minuga kokku juhtuda...
VastaKustutaVõiksin lisada, et üks mu korduv õudusunenägu oli piduriteta ja õppimata autojuhtimine. Kuid sain selgeks. Ja just autoõpetaja kõrval, sest oma mehe närvid ei pidanud autopiinamisele vastu. Arvan, et kasuks tuli ka kohe peale lubade omandamist oma autoga sõitma asumine, roheline leht kõigile hoiatusks nähtaval- sõitsin niiaeglaselt, kui lubatud ja mõttes planeerisin marsruudid ette. Õpe toimus teise lapsega kodus olles ja iga kord peale sõidutundi olin üleni närvihigis ning vajasin pikki hetki rahunemiseks. Nüüd juba kaheksa aastat tagasi. Ole tubli!
VastaKustutaMina käsin autokooli alles 22 aastasena ja soovitan kõikidele et kui vähegi tahtmist ja vajadust on siis tehke load ära ja sõitke. Mingit muud moodi juhioskust ei saa kui praktikaga. Oi kui hirmus oli peale lubade saamist esimene aasta Helsingis ringi sõita aga selle eest sõidan nüüd ükskõik kus maailma linnas (va need inglased ja muud kes sõidavad valel pool teed :))
VastaKustutaJuhiload annavad ikka oma vabaduse. Isegi kui alguses jukerdad ja sebid, mis siis? Inimesed sõidavad niigi liiga kiirelt ja närviliselt, üks aeglane algaja ei tee liikluses üldsegi nii palju paha.
just. Ja te ühinege Aetiga. Koos on segasem :)
VastaKustutaüldiselt on vist nii, et mida noorem, seda kergem õppida:-) sest aju, käed ja jalad peavad koostööd tegema. tean omast käest praegu rääkida, sest käin autokoolis ja sõidan. see käte ja jalgade koordinatsioon ei tule kohe kuidagi välja. täna just uurisin sõiduõpetaja käest, et ega ma kõige lootusetum pole. andis lootust. hea veel et viljandi ja mitte tallinn. aga harjutamine teeb meistriks, sõiduõpetajaga sõitmine pole üldse hirmus. eks ma niikaua sõida kui ennast kindlamana tunnen. soovin sulle ka julgust!
VastaKustutatänud julgustamast!
VastaKustutakoordinatsioonis ongi probleem, ma olen selle koha pealt eluaeg koba olnud.
Oo kui tuttav tunne! (See oli küll üsna ebaoriginaalne sissejuhatus, aga olgu.) Sama asi - elan linnast väljas, poiss läheb paari aasta pärast kooli, lisaks igasugu trennid ja ringid... Oleks vaja asi selgeks saada ja möödunud aasta veebruaris tegin asjaga isegi algust, aga... No ei tunne ma ennast rooli taga hästi. Pole omas elemendis. Kõige hullem on see, et ajan tihti täiesti ametlikult segamini parema ja vasaku poole. Kui õpetaja meelde tuletas, et vaja ikka vasakule suunda ka näidata, näitasin mina rahumeeli paremale. Ja vahepeal jäi asi ajapuudusel pooleli ka. Mõtlen ikka, et peaks lõpuni viima, aga kuidagi ei saa enam otsa peale.
VastaKustutaKoordinatsioonimured on ka minul ja mina olen ka neid kes ajavad parema ja vasaku segamini. Tühja sellest, harjutamine aitab. Minu ema on üle viiekümne ja plaanib ka autokooli minna, eluaeg on peres auto või kaks olnud ja ikka peab bussiga sõitma või teiste käest küüti lunima. Niiet kõik autokooli ja rooli taha, parem nüüd kui kümne aasta pärast.
VastaKustutajep, Cairbrel on täiesti õigus, et harjutamine aitab. me ei saa ju olla kobamad kui kõik ameeriklased, vähemalt üks neist võiks olla samasugune, a näe sõidab ju ;)
VastaKustutaniiet Oravake, võtame koos ette! Võib-olla tahab veel mõni "saamatu loovisik" ühineda?
Need heegeldatud kotid on päris ilusad. Eriti punase ja mustaga kotid.
VastaKustutaKäin meeleldi jala oma käigud ära nii suures kui ka väikses kodulinnas ja vajadusel sõidutab vend ülima hea meelega või vanemad, sõbrad. Ühistransport ja taksod on ju ka täiesti taskukohased. Ei tunne üldse vajadust lubade järel. Kui just mees tulevikus väga tugevalt veenma ei hakka, pole plaanis ka teha!
Mina just detsembri lõpus tegin oma koolieksamid autokoolis ära. Veel vaid ARKi vaja minna, aga ei karda, oli väga rahulik ja tore naissõiduõpetaja ja ebakindlus, mis alguses oli (nagu ka teistel) kadus suhteliselt ruttu ära. Ei tohi alguses liiklusesse minnes väga karta, sest õpetaja tõesti kõrval oskab kiiresti reageerida, kui midagi hakkab viltu minema ja harjutamine teeb meistriks.
VastaKustutaMa isegi oma sõidueksamil ajasin parema ja vasaku segamini, aga ikka sain läbi :)