...

Päeval on tunne, et "oh, kus ma nüüd kirjutan, oh, kus ma nüüd al-les kirr-juu-taan!" (lapsed kuulavad taasleitud "Burattino" plaati, viis lausejupile pärineb sealt, olete ju kuulnud ;))
A õhtul ei tule vaimu peale. Sestap ei kirjuta, vaid näitan pilti oma uuest leiutisest. Käevõru. Teadagi heegeldet.
Ja läbinud nii PVA- kui värvi- kui lakikuuri. Nüüd on selline poolkõva. Vormi hoiab, aga kinnituseta käel ei püsi.



Aga see siin on noorsoo (kolmveerand kahese ja seitsmese koostöö) poolt väga varasel hommikutunnil (ajavahemikul, mil vahetasin oma õrna neglizheed igapäevaste vanaisa vanade pükste vastu, et ahjudest välja kraabitud tuhk õue viia) püstitatud vabadussammas. Praegusse püksirihma-koomale-tõmbamise õhkkonda igati sobiv.