2. aprill

Esimese taolise käevõru tegin umbes-täpselt kuus aastat tagasi.

Paari esimest mäletan ma suurepäraselt. Need olid erkrohelise ja lillakirjud.
Värsked.
Kevadekuulutajad.
Kahe polümersavist helmega.
Ja käevõrul oli vaid kolm keerdu.
Ja ma olin ülirahul, et suutsin ühte töösse pista kaks tollast armastust - heegeldamise ja polümersavi.

Võrud küll muutusid veidi ajaga. Kolmest keerust sai viis (ilusam) ning kahest suurest iseteht helmest üks (ratsionaalsem).

Eks ma olen siin blogis kirjeldanud küll,  kuidas olid ajad, mil käed pidid alalõpmata heegeldist täis olema.
No et jalutasin lapsi ja heegeldasin.
Või hoidsin neil rannas silma peal ja heegeldasin.
Või .... ja heegeldasin.

Sedasi sai heegeldada vaid mõnd ülilihtsat asja.
Nagu näieks need käevõru-vorstid.

Ja vorste kogunes.
Mõnikord läks julgelt üle aasta, enne kui vorstist võru sai.

Aga appi.
Ma olen ju juba nii palju sõnu suutnud järjest kirja panna.
Jätkan pigem homme...