7. aprill

Kui hea hoog sees, viib üks asi täiesti iseenesest teiseni ja sünnib selliseid vigureid, mida kindlasti plaanis polnud. 

Nagu see kirju kaelakee siin.

Kõik jupid olid varem valmis, üks ühest, teine teisest ajast.

Aga kindlasti polnud ma ei ilmsi ega unes neid sellises koosluses näinud.

Ja kui see kee sündis, sai sest silmapilkselt mu uus suur lemmik.

Loogilise jätkuna püüdsin siis veel paari sarnase ülesehitusega asja teha. Juba olemasolevatest juppidest.

Aga nüüd polnud see sugugi enam nii kerge tulema. Selle alloleva lillaga mässasin nii ja naa. Võtsin motiive küljest ja lisasin teisi jne, aga päris valmis pole ta siiani.

Tegevuse ajal püüdsin oma tundeid ja mõtteid jälgida.

Aga isegi siis kui asi ei õnnestunud, oli tegelikult tunne hea.

Frustratsioon näitas nägu siis, kui tuli oma mullist väljuda ja "päriseluga" tegelema hakata. 

Lapsed koolist, poodi, kööki jms. Väga paha. Üldse ei tahtnud.

A siis kui veel oma mullis õndsalt hõljusin, said need kunagisest mooni-seeriast allesjäänud motiivid uue näo. (Siinsed pole just päris aastast 2008, vaid palju hilisemast ajast, mil oli vaja veel üks analoogne seeria luua, kuid paljud motiivid jäid kasutamata).

Mis neist edasi, pole veel päris selge.