3. aprill

... ja kui see nädalaid või kuid või aastaid kapis peidus olnud vorsti-karp ühel heal päeval miskitpidi silma alla satub ja tuuled on soodsad ja tujud head, siis:

* lõikan paraja koguse eelpainutet traati sobivateks juppideks

* ajan vorstid traadi otsa

* valin välja need toonid, mille jaoks mul on juba olemas sobivaid polümersavist helmeid

* puistan välja mõned klaashelmed ja puithelmed ja kui on siis ka paar metallvidinat

* ja hakkan asju traadile ajama

* ja ükskõik kui hoolas ma ka olla ei püüaks, siis mõne aja pärast on töölaual paras korralagedus.

Nüüdseks oli mul "söödavate" polümersavist helmeste varu otsas. Juurde teha polnud mingit isu.
Seega on uus ports (viimane?? sest vorstid said ka nüüd lõpuks otsa) käevõrusid veidi teistsugune.
Ehk on iseloomu vähem.
See-eest on türkiisi ja metallvidinaid rohkem.

***
Vastuseks KK küsimusele, et mis oli ennem, kas heegeldamine või viltimine, siis heegeldamine.
Umbes aastat viis.

Ja heegeldamine sai alguse sellest, et oli vaja end võõrutada suitsetamisest.
Töötas asendustegevusena hästi.
Kuni muutus ise omamoodi sõltuvuseks.

Ma nüüd mõtlen homseni, kas sobib siin öelda, mis oli see päris-päris esimene asi, mille ma heegeldasin.



Sellele esimesele (naljanumbrile) järgnesid mõned rastamütsilaadsed tooted kingitusteks.
Ja muidugi linikuid. Ma heegeldasin ilusaid pisikesi linikuid poolakeelsetest ajakirjadest, mis olid soetatud ühest Pärnu turul paiknenud putkast.

Neile linikutele ning kardinapitsidele järgnes ridamisi erinevaid nurjunud "tootearendusi".

Kuni arvatavasti nii aastal 2002 või 2003 tulid heegeldet päevitusriided, mis jäid vähe pikemaks kavva.

Ja ma kandsin neid ise ka siin omas rannas täitsa julgelt. Kohe mitmeid aastaid. Isegi ujusin nendega.

Tegelikul kui nüüd täpsemalt meenutada, siis algul ma ikka kudusin ka veidi. Ja õmblesin. Aga tittedega tundus heegeldamine mugavam ning turvalisem. Pealegi suutsin ma heegeldada igal pool ja igas asendis. Erinevalt kudumisest  ja rääkimata õmblemisest.