Mõnepäevane käsitööriistadeta puhkus Pärnus mõjus väga hästi. Egas ma koduski pidevalt käsitööga tegele, kuid kõikvõimalik kokkukogutud kraam piilub igast toanurgast vastu ning ei lase tihtipeale mõtetel täielikult rahuneda.Igaljuhul külastasid mind üleeile enne uinumist mitu meeldivat "ahaa"-momenti ning ühe neist proovisin eile järgi. Nimelt fimole joonistamise. Esmalt lõikasin valgest fimost välja parajad latakad, serva pressisin pitsiga mustri. Küpsetasin ja lihvisin kergelt liivapaberiga. joonistamiseks kasutasin lapse metallilläikega värvipliiatseid ja pastelle.
Algklassides sai reedeti kunstiklassis käidud ja teismelisena mõnel korral fotodelt (6x9, fotoateljees tehtud, mitu päeva hinge kinnipidades oodatud ja loodetud, et larhv ikka kaunis jäi, klassiõdedega vahetet. mäletate?) nägusid maha joonistatud. Ja mingil hetkel selliseid kiilakaid, ülisuurte silmade ja ülipika kaela ja paljaste rindadega näitsikuid sirgeldatud. Sellega mu "kunstiharidus" piirdub. Aga julge hundi rind olla rasvane.
Kuna ma oma katsetused teen alati hoogsalt ja ühe soojaga, siis ma viimistlemisele suurt rõhku ei pannud. Netist loetu põhjal peaks värvide kinnitamiseks need vedela fimoga katma ja küpsetama. Ma esimesele lisasin peale joonistamist mõned fimo-liistakud (mis tagantjärele vaadates mulle ei meeldi) ja panin ahju. Teisi ei küpsetanudki peale joonistamist. Katsin hoopis PVA-liimiga (viga - olin hooletu, ei lahjendanud liimi ja pind ei jäänud sile). Ja siis lakkisin veel fimo lakiga. Kolmandal hakkas lakkimise käigus kuskil miskit kooruma ja alusvärv läks kohati laiali ja.... Ühesõnaga üsna räpakas värk. See ei tähenda et ma nende katsetustega rahul poleks. Olen küll. Aga kui kunagi täin vedela fimo soetada, proovin kindlasti uuesti. Rahulikumas tempos ja läbimõeldumalt.
