Esimeseks mõtteks oli suur hunnik kokkukogutud vanu teksapükse tükkideks lõigata, aasta jooksul neil tikkimist harjutada ning seejärel need miskiks tekiks kokku lappida.
Tegin esimese pistegi ära. Aga... Ei pannud silma särama.
Seejärel olen veel nii mõnegi mõttega mänginud, aga tegudeni pole teps mitte jõudnud.
Esmalt viisid mind tikkimislainelt eemale kõrvad. Jänese kõrvad. Mida vajati koolis. Homme. (Muidugi mainiti mulle seda juba nädal varem, a paraku läks too info mul ühest sisse ja teisest välja).
Üldse on paaril viimasel nädalal väga tugevalt selline "ülesannetel sabas sörkija" tunne. Ühest laste kasvamise raamatust on meelde jäänud pildike emast, kes "sörgib ülesannetel sabas", pole piisavalt proaktiivne oma tegutsemises, vaid kustutab pidevalt tulekahjusid. No vot.
Positiivsele poolele saab kanda vanima tütre (11) soovi kaasa tikkida. Ja see on väga lahe.
Lahe on ka see, et kuna käsitöötegemisvajadus pole enam niiii suur, siis oma "vaba aja" saan täiesti vabalt sisustada Röövikut imetledes. Et lebotangi muudkui põrandal ja imetlen, kuidas Väike Vägilane sirgub. Ja iga päevaga miski uue liigutuse selgeks saab.
On kasvanud küll või mis :)