7. aprill

Kui hea hoog sees, viib üks asi täiesti iseenesest teiseni ja sünnib selliseid vigureid, mida kindlasti plaanis polnud. 

Nagu see kirju kaelakee siin.

Kõik jupid olid varem valmis, üks ühest, teine teisest ajast.

Aga kindlasti polnud ma ei ilmsi ega unes neid sellises koosluses näinud.

Ja kui see kee sündis, sai sest silmapilkselt mu uus suur lemmik.

Loogilise jätkuna püüdsin siis veel paari sarnase ülesehitusega asja teha. Juba olemasolevatest juppidest.

Aga nüüd polnud see sugugi enam nii kerge tulema. Selle alloleva lillaga mässasin nii ja naa. Võtsin motiive küljest ja lisasin teisi jne, aga päris valmis pole ta siiani.

Tegevuse ajal püüdsin oma tundeid ja mõtteid jälgida.

Aga isegi siis kui asi ei õnnestunud, oli tegelikult tunne hea.

Frustratsioon näitas nägu siis, kui tuli oma mullist väljuda ja "päriseluga" tegelema hakata. 

Lapsed koolist, poodi, kööki jms. Väga paha. Üldse ei tahtnud.

A siis kui veel oma mullis õndsalt hõljusin, said need kunagisest mooni-seeriast allesjäänud motiivid uue näo. (Siinsed pole just päris aastast 2008, vaid palju hilisemast ajast, mil oli vaja veel üks analoogne seeria luua, kuid paljud motiivid jäid kasutamata).

Mis neist edasi, pole veel päris selge.

Cayse Zavaglia

Tikitud portreed

5. aprill

Proovin taastada üleeilsete keede sünnilugu.

Kolmapäeva lõpetasin hallide ja õrnroosadega ja olin tulemusega rahul.

Õnneks oli mul hea võimalus jätta poolikud asjad ja vidinad kõik vedelema ning jätkata hommikul sealt, kus eelmine päev pooleli jäi. 

Laud nägi välja umbes niisugune:

Aga üks kaugem nurgake hoopis selline:

Ja sellest pildist need uued keed alguse saidki.

See tükk heegeldet traati, mil küljes kerged kookospulgad, on jääk kunagi teht pisi-kollektsioonist. Nood keed on ammu juba laiali kingitud (pilte pole), aga näe, paar juppi oli alles ja oskas end õigel hetkel heegeldet mummude kõrvale sättida.

Edasine käis valutult.

Kui saan mõne modelliga kaubale, siis pildistan keid ka kaelas, et oleks paremini näha, mis asjaga tegu.

Kui ühe sõnaga püüda kirjeldada, siis... õrn?

Mulle igaljuhul meeldis tehes ja meeldib ka nüüd, päeva paar hiljem.

4. aprill

Viimase paari päeva tegemised.

Tulemas üks sünnipäev ja teoks sai ammu kummitanud mõte - kobar-kaelakee.

(Ema ütles eile, et olin talle midagi analoogset juba mitme aasta eest teinud. 

Ehh, mälu. No õnneks see uus kee pole emale mõeldud).

Tänu ümberkorraldustele käsitöötoas sattusid üksteise järel silma alla vidinad, mis aastate jooksul hoolikalt erinevatesse karpidesse peidetud ning silma alt ära pandud olid. 

Nii tulid välja ühed suured polümersavist helmed, mis tehtud koos kõigi lastega juba hea mõne aja eest. Kui emal oli ümmargune tähtpäev ja tegime talle sellise kee, kus kõigi lapselaste käsi mängus oli. Eriti agarad olid lapsed pastamasinat keerutama. Ja sellisel juhul ei saa ju piirduda vaid viie või kümne või isegi mitte kahekümne helmega.

Tookord valmistet helmeid jätkus ikka päris-päris mitmesse keesse. Kõik läksid kingitusteks erinevatele daamidele. Mäletan, et sisuks oli Sculpey Ultralight ja peal Fimost muster, mistap helmed olid suured, kuid väga kerged.

Neid on siiani veel alles. Ning mitte vähe.

Paar paberist teht helmest ilmus samuti lagedale.

Ja loomulikult lisasin heegeldet mumme. Need tegin nüüd. 

Ja veel näpuotsaga türkiisi. Ja pärleid. Ja klaashelmeid.

Vaimusilmas oli asi muidugi imeilus, aga esimese päeva õhtuks valminud keed polnud need, polnud need...

Algul panin liig palju asju. Siis võtsin jälle ära. Ja jäi liig vähe...

Inetud just polnud, aga ilmselgelt "kõhnavõitu".

Vaatamata sellele, et esmane nägemus keest oli türkiisi- ja pruunikarva, siis järgmisel hommikul hiilisid ligi ka hall ja õrnroosa. 

Ja asi hakkas edenema.

Selle käsitööga on nigut spordiga. Peab ikka korralikult soojaks tegema enne sooritust.

Sinistele heegeldasin kummalegi ühe mummu juurde. Ja meeldib juba paremini.

see läikiv pruun on paberist

Kolmandal hommikul sündis veel hoopis omamoodi kee, aga selelst juba homme.

3. aprill

... ja kui see nädalaid või kuid või aastaid kapis peidus olnud vorsti-karp ühel heal päeval miskitpidi silma alla satub ja tuuled on soodsad ja tujud head, siis:

* lõikan paraja koguse eelpainutet traati sobivateks juppideks

* ajan vorstid traadi otsa

* valin välja need toonid, mille jaoks mul on juba olemas sobivaid polümersavist helmeid

* puistan välja mõned klaashelmed ja puithelmed ja kui on siis ka paar metallvidinat

* ja hakkan asju traadile ajama

* ja ükskõik kui hoolas ma ka olla ei püüaks, siis mõne aja pärast on töölaual paras korralagedus.

Nüüdseks oli mul "söödavate" polümersavist helmeste varu otsas. Juurde teha polnud mingit isu.
Seega on uus ports (viimane?? sest vorstid said ka nüüd lõpuks otsa) käevõrusid veidi teistsugune.
Ehk on iseloomu vähem.
See-eest on türkiisi ja metallvidinaid rohkem.

***
Vastuseks KK küsimusele, et mis oli ennem, kas heegeldamine või viltimine, siis heegeldamine.
Umbes aastat viis.

Ja heegeldamine sai alguse sellest, et oli vaja end võõrutada suitsetamisest.
Töötas asendustegevusena hästi.
Kuni muutus ise omamoodi sõltuvuseks.

Ma nüüd mõtlen homseni, kas sobib siin öelda, mis oli see päris-päris esimene asi, mille ma heegeldasin.



Sellele esimesele (naljanumbrile) järgnesid mõned rastamütsilaadsed tooted kingitusteks.
Ja muidugi linikuid. Ma heegeldasin ilusaid pisikesi linikuid poolakeelsetest ajakirjadest, mis olid soetatud ühest Pärnu turul paiknenud putkast.

Neile linikutele ning kardinapitsidele järgnes ridamisi erinevaid nurjunud "tootearendusi".

Kuni arvatavasti nii aastal 2002 või 2003 tulid heegeldet päevitusriided, mis jäid vähe pikemaks kavva.

Ja ma kandsin neid ise ka siin omas rannas täitsa julgelt. Kohe mitmeid aastaid. Isegi ujusin nendega.

Tegelikul kui nüüd täpsemalt meenutada, siis algul ma ikka kudusin ka veidi. Ja õmblesin. Aga tittedega tundus heegeldamine mugavam ning turvalisem. Pealegi suutsin ma heegeldada igal pool ja igas asendis. Erinevalt kudumisest  ja rääkimata õmblemisest.

2. aprill

Esimese taolise käevõru tegin umbes-täpselt kuus aastat tagasi.

Paari esimest mäletan ma suurepäraselt. Need olid erkrohelise ja lillakirjud.
Värsked.
Kevadekuulutajad.
Kahe polümersavist helmega.
Ja käevõrul oli vaid kolm keerdu.
Ja ma olin ülirahul, et suutsin ühte töösse pista kaks tollast armastust - heegeldamise ja polümersavi.

Võrud küll muutusid veidi ajaga. Kolmest keerust sai viis (ilusam) ning kahest suurest iseteht helmest üks (ratsionaalsem).

Eks ma olen siin blogis kirjeldanud küll,  kuidas olid ajad, mil käed pidid alalõpmata heegeldist täis olema.
No et jalutasin lapsi ja heegeldasin.
Või hoidsin neil rannas silma peal ja heegeldasin.
Või .... ja heegeldasin.

Sedasi sai heegeldada vaid mõnd ülilihtsat asja.
Nagu näieks need käevõru-vorstid.

Ja vorste kogunes.
Mõnikord läks julgelt üle aasta, enne kui vorstist võru sai.

Aga appi.
Ma olen ju juba nii palju sõnu suutnud järjest kirja panna.
Jätkan pigem homme...

1. aprill

Alates tänasest teen ühe postituse päevas.
Kuu aja jooksul.

Lihtsalt niisama.

Blogi loomisest saab mais juba 9 aastat.
Kummaline mõelda.

Esimesed paar aastat oli selles palju kirge. Nii palju oli avastada ja jagada. Õppida, luua ja jälle jagada.
Huvitav oli.

A kõik ju muutub. Kirg kandus mujale. Vahepeal vaibus sootuks.

Ma pole meie peres ainuke, kes Pinterestis aega veedab.
Liisa sai sealt idee ja viis selle ka ellu.

Päris lukku ei taha ust siiski keerata.
On teine ikkagi endiselt oluliseks väravaks.
Külastajad tulevad Pinterestit, hopp, siia ja siit, hopp, edasi ära paremale.

Ja kui vanaduses on muu internet täiesti läbi loetud, saab seda siin nostalgiliselt sirvida. Et midagi ma ju siiski kunagi heegeldasin. Haa!

Jäljed

Kroonika tarvis.

Südamed on läinud aasta lõpust. 

Laias laastus heegeldan ma kahel erineval moel. Esimene on selline meditatiivne, mil käed teevad tööd, aga pea puhkab. Võib olla nii, et vahin aga tühjal pilgul pisteid ja peas on täielik vaikus. Või siis vahin vähem tühjal pilgul pisteid ja peas keerlevad uued ideed tulevaste tegude (või tegemata jätmiste) tarvis. Aga need mõtted pole kunagi seotud käsil olevaga.

Südamed on nii tehtud. 

Ja topsid.

Kasvõi imeväike kogus sellist heegeldamist teeb päeva paremaks.

***

Teine viis on heegeldada nii, et ... 

No et oled ülepeakaela asja sees, ei taha ei kuulda ega näha, mis ümberringi toimub, otsaesine on higine ja käed värisevad erutusest ja kui see kõik läbi saab, siis oled kut tühjakspigistet sidrun. Või umbes nii.

Ja vaatad, et, ooo, kes selle imeilusa asja küll valmis tegi. Päriselt ka ise tegi või?

Vabaheegeldus näiteks.

Sellist heegeldamist pole juba ammu ette tulnud.

***

Piltidest ka.

No ei saa minust valge taustal pildistajat. Kuigi proovisin nii ja naa. Toas ja õues ja.

Aga erinevad hallid taustad toovad nende heegeldet motiividest ja savist ripatsite olemuse oluliselt paremini esile.

Poja teht paberlinnukestega on meil ka üks plaan. Ja töö käib ses suunas.

Üldse oli jaanuar aasta algusele omaselt väga tegus. Eriti mis puudutab mõttetööd. Palju (häid?) ideid. 

A veebruaris tuli miski vastik haigus ja nullis igasuguse innu.

Üleeilne päike ja korralik riisumine aias (25. veebruaril!) tõid eluvaimu uuesti sisse.  

Keed ja muud

Eelmises postituses esinenud savist ripatsitele heegeldasin kaaslased ja tegin kaelakeedeks.

Ja nagu Krentu kommenteeris, siis nii ongi, et tehes tuleb üha ideid juurde.

Otsisin oma erinevate vidinate varud välja ning tegin teistlaadi kaelaehteid veel lisaks.

See järgmine on ka aastatetagusest ajast, kuid võtsin ta (ja tema teist värvi vennad-õed) lahti ja panin veidi teistmoodi uuesti kokku tagasi. 

Lemmik.

Üks sünnipäevakink. 

Peapael noorele preilile.

Ja poja teht miniatuursetest origami lindudest kõrvarõngad.

Töölaual

No see postitus on juba hea jupp aega poolikuna passinud.

Asi sai alguse sellest, et armas sõbral on soojad suhted nii ägeda poega nagu arte.ee. Sestap möödus üks nädalavahetus erinevate värvide ja värkidega mängimisega. Alates klaasi- ja portselani- ja kangavärvidest ning lõpetades õhu käes kuivava saviga.

Nädalavahetus sai läbi, aga seda savi jäi mulle kätte veel terve klots.

Algselt plaanis olnud iluriputistest (nt kuusele või muidu tuppa) läks mõte kähku ihule ligemale (nt kaela) ja siis tulvas juba erivaid ideid pähe ning käed liikusid kiireminigi veel kui mõte.

  

Ja ega siis enam pidama saa.
Savi ja ihu vahele trügis puuvillane heegelmotiiv.

Ja siis lendasid kusagilt kohale liblikad.

Ja hiilisid välja kassid.

Ja.

Nii. 

Edasi.