Mu bloogipidamine pole sel aastal eriti sisukas olnud ;)
Päris käed rüpes pole siiski istunud. Sain ühelepoole oma "külalisesineja" rolliga uue Käsitöö ajakirja tarvis. Asjad valmis meisterdet ning nüüd valitseb selline kerge rahutus – tahaks miskit uut tegema hakata, aga pole õrna aimugi, mis see olla võiks. Ükski asi ei tundu "selle õigena". On ennegi selliseid hetki esinenud. Uisapäisa pole mõtet suvalist asja sel puhul tegema hakata, niikuinii jääb varsti nurka seisma või naaseb oma algolekusse st muutub tagasi lõngakeraks. Vaatamata sellele, et suur Cerniti—hunnik ootab, on isu hoopis heegeldada. Ka see on minu puhul tavaline, et olles sattunud ühel alal "tsüklisse", tahaks just ja ainult sellega tegeleda. Vahepeal viltisin maniakaalselt, siis mõned päevad mässasin järjest voolimismassiga (kui kohustusi poleks vahele tulnud, jätkuks pudinate voolimine arvatavasti siiani).
Ideid otsides olen paar päeva vene foorumis
osinka.ru kolanud. Leidsin sealt ka ühe
heegeldet kottide saidi. Sama naise loomingut leiab ka
siit. Kõigele krooniks on netiühendus meil viimasel paaril päeval hirrrmus aeglane, seda juppigi tipin praegu Wordi, et siis kunagi hiljem sobival momendil eetrisse saata. Arvatavasti siis kui meespool koju jõuab, sest teda masinavärk ja võrk austavad – piisab tal üle lävepaku astuda, kui päeval uimerdanud bitid ludinal lendama hakkavad ning streikinud masinad kohe valvelseisaku võtavad ning peaaegu et saluteerivad kojusaabunud peremehele.
Üks asi on veel hingel. Ma pean kevadel autojuhikursustele minema. Ei tundu eriti keerulise ülesandena? Mul oli aastaid tõsine autofoobia, pelgalt mõte oma istmiku toetamisest juhiistmele tõi külma higi otsa ette. Eks ma andsin endale aru ka, et maal elades tuleb see samm paratamatult ette võtta, aga olen siiski osavalt sõiduõppega siiamaani venitanud.
Eelmisel kevadel üritasin hoovi peal vana romuga harjutada ka. Sain isegi niikaugele, et teatasin vanematele: "pikka maad võin ma küll sõita, a see manööverdamine ei tule kohe üldse välja". Olgu lisatud, et see "pikk maa" tähendas esimese käiguga maja eest välja pööramist ning 30m kaugusel paikneva prügikonteinerini sõitmist. Peale prügikasti tuleb veidi suurem kurv ning siis hoovi pealt külavaheteele keeramine. Tee ääres on teatavasti kraavid ja seal ma lõpetada ei tahtnud. Seega sõitsin aga uljalt prügikastini ning tagurdasin tagasi (mehele olin andnud karmi käsu oma auto ohutusse kaugusse ajada, ajas ka). Kuid ühel saatuslikul hetkel kui olin just arvama hakanud, et ehk ma polegi nii lootusetu kuju, hiilis mu pisikesse peakesse salakaval mõte, et mis oleks kui prooviks nüüd teistpidi – tagurdaks prügikastini ning siis nina ees "boksi". Ja sinna mu sõiduõppimine jäigi. Peale seda kui ma olin mehe hellal ja hoolitseval (ilma irooniata, arumaeisaa kuidas ta sai nii kannatlik olla) juhatamisel umbes-täpselt tund aega püüdnud seda masinat ümber keerata, ikka nõkat edasi, sureb välja, tiba tagasi, sureb välja jne, ma loobusin igaveseks. OK mitte igaveseks, aga lükkasin selle taaskord tundmatusse tulevikku.
Lugesin kunagi
Loobylu bloogist tema mõtteid
autojuhtimisest. Lool oli keskmisest enam kommentaare, kusjuures paljud kommijatest olid just sellised hilised õppijad või alles õppimahakkajad ning keegi tõstatas isegi küsimuse, kas mitte ei võiks väita, et loovad inimesed ongi kehvad autojuhid. Mina olen nõus. Ma lihtsalt pole autojuhtimiseks loodud, onju!?