Pühapäev, 30. november 2014

Killud


Tahtsin alul aint sõrmuse pildi panna ja kogu lugu, a siis hakkasin meenutama, et kuidas see sõrmus siis ikkagi sündis.

Ja tuli meelde küll.

Heegeldasin "kesti" nendele keraamilistele vidinatele ja see (sõrmuses kasutet) hall sai liig suur. Mõeldud-mõeldud, silmatud üht suure plaadiga sõrmusetoorikut, tõmmatud sõrmuse metallist plaadile "müts pähe" ja vaadatud, et sobib küll. Edasine tuli ise.

Mulle on juba aastaid huvi pakkunud "heegeldet nartsukesi" PVA abil kolmemõõtmelisteks vahutortideks ja muuks sääraseks kujundada. Nii ka siin.

***

Edasi liikus mõte sinna, et küll-on-mul-ikka-krdi-palju-poolikuid-jubinaid. Kuna hetkel on kogu taustameeleolu üdini positiivne, siis vaatan ma nendele kuhjunud jubinatele kui võimalustele. Negatiivsel foonil näeks ma neid kui kohutavat ajaraisku.

See loominguline positiivsus saabus läinud suvel. (ah, tegelt ma juba olen sellest kirjutanud. igaljuhul süüdistan ma kõiges vanust. eriti selles pidevalt samal teemal jahumisest. vanus-vanus. kindlsti mitte piiratud silmaring). Mõõn oli tegelikult kestnud juba mitu aastat. Ega see ei pruugi tehtud töödes väga väljenduda, üksikuteks sutsakateks (tavaliselt mõnel etteantud teemal vms) sain end ikka mobiliseeritud. Aga et lihtsalt niisama midagi täiesti uut ja toredat välja mõelda, seda ei mäleta.

Tuli isegi isu kooli järgi, et keegi annaks ülesandeid ja ma saaks neid täita. Mitte ei peaks endale esmalt ise ülesande seadma. Ja siis selle täitmata jätma :)

Kuna see siin on ikkagi päevikulaadne toode, siis panen pildi esimesest murranguhetkest.
Suht vägisi vaatasin oma erinevaid jubinaid tookord ja üritasin neist midagi aretada.

Ei tulnud väga välja.

Kuni juhuslikult kohtusid üks vana kõrvarõngas ja pisike heegelmotiiv:


Ja siis veel ja veel.



Ei, ega ma neid juppe kokku pole pannud. Veel mitte :) Võib-olla ei panegi kunagi.
Aga murranguline oli see hetk küll. 
Tont teab miks.




Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...