...

Hommikusöögikausid lastele.

Glasuurid on pärit Loovuspoest. See kariibisinine on imeline!
Kui teda  liig paksult panna, jääb väga tume halliks (mis pole nii imeline, aga seda viga parandab katsetamine ja harjutamine ja nüüd ma tean, eks ole).

Pisijubinaid glasuurisin ka.

Ja täiendasin hiljem värviga.

Sest nii sai neisse elu sisse.

...

Muude kohustuslike septembriste sebimiste vahele olen leidnud aja edasi heegeldada.

Tõtt-öelda on see sinise-kollase kombo nii intensiivne, et peale mõningast tegutemist väsib ära.

Nii võtsingi paralleelselt käsile hoopis mahedama teo.

Algne lõngavalik:

Aga tulemus veelgi mahedab. Ja hoopis teises stiilis kui sinikollane. Pole sugugi veel valmis, üsna algusjärgus teine veel. 

Aluseks on üks miljon aega tagasi ostetud kotitoorik. 

Oli kunagi üks netipood "Harriet" (oli ju?), vot sealt ostsingi. Või siiski Karnaluksist. Igaljuhul oli see ammu.

...

Praegu on küll saja erineva asjaga tegelemine käsil.

Kool. (mitte mul, vaid ikka teistel)

Trenn. (mitte ise, vaid ikka teisi)

Ja muud uued ja huvitavad asjad.

Käitööd ka. 

Näpuotsaga.

Mitte veel päris valmis, aga hakkab looma.

Väikesed kausid

See väike valge on väga üle võlli. 

Nokkisin ta valmis keset suve, mil neljast lapsest kolm olid komandeeringus. Ja meie kodusoleva kolmesega hakkasime savijääkidest hommikusöögi kausikest meisterdama. Nooh, algus oli plaanipärane. Aga siis oli vaja proovida üht juutuubist näht nippi ülaserva moondamiseks ja siis jäid ette liblikavormid ja siis juba silikoonvorm imepisikeste lillede-lehtedega. Ja nii ta läks. 

Mainin, et neli lihtsa vormiga, küll üksjagu lopergust, aga see-eest ilusat, hommikusöögikaussi  ootavad eelpõletusse minemist. Kui ma vaid neid glasuurimisega tuksi ei keeraks.

Sest glasuurimine on asi, mis mul välja ei tule. 

(Kui keegi evib glasuurimise kogemust ja tahab mulle kommentaarides soovitada, kust mida hankida (kõrgkuumus) ja milline neist on algajale pintsliga pealekandmiseks sobivam ja lollikindlam kui teine, siis olen suur tänu ise)

Sellel valgel on lilled toonitud  fake it till you make it meetodil, st juba peale glasuurimist kodus hästi õrnalt keraamikavärviga.

WIP

Killukesi hetkel käsil olevast asjast.
Vabaheegeldet 3 mm nõelaga.

Veel kasvujärgus.

Chip it!

Midagi neile, kes söövad silmadega. Ja armastavad värve.

Olen kogunud Pinteresti inspiratsiooni vabaheegeldamiseks.
Ilusaid loodusfotosid. Imelisi pilte roostest. Ja muud säärast igapäevast ilu, mida vaatamata sellele, et see meid ümbritseb, on ikkagi lihtsam (vähemalt mul) märgata ja tähele panna juba kellegi teise poolt jäädvustatuna.

Guugeldades "color palette generator" sattusin saidile Chip it! ning pöörasin selle abil mõned fotod värvipaletiks. Mõeldes ikka heegeldamisele ja lõngale. 

Chip it töötab samamoodi kui Pin it - sikuta see vaid endale bookmarkide reale ja edaspidi saad igast netis ette jäänud fotost endale soovi korral värvipaleti luua.

Savi

Mingil ajahetkel sel suvel (juuli alul) hakkasid asjad järsku juhtuma.

Esiteks sain ma imekombel jagu pikka-pikka aega kestnud "loomingulisest kriisist".

See eelmise postituse prükkar ja veel paar pudinat, mis aprillis tehtud, valmisid ikkagi "kriisi" ajal. Olid sellised üksikud eredamad hetked üldises madalseisus.

Ja nii kui jala ukse vahele sain (sinna helgesse ja rõõmsasse ideedest pungil tuppa), nii hakkas ka väismaailmast asju tulema.

Esmalt tuli savi.

Olen juba ammu soovinud omateht kruuse jms köögiriiulil kohata, aga ikka on ette- ja kättevõtlikkusest puudu tulnud ja nii ta on jäänud.

Nüüd tuli ise. 

Esimesed kruusid. Lopergused ja väga rustikaalsed :)

Aga käes istuvad hästi ning kohv ja tee maitsevad ka head.

One color

Suvi on olnud loominguliselt vägagi tegus.
Ja üldse mõnus.
Vaatamata juunikuisele lumele.

Aga täna (khm-khm, see "täna" oli juba nädal või nii tagasi) sai raamatuks valmis varem mainitud Freeform Crochet grupi 2014 aasta projekt "One color".
Sirvida saab siin.

Mu töö sai nimeks "Trash. Can. Dance"

Kui tegemisest on juba nii palju aega (3-4 kuud) möödas, siis on raske algset emotsiooni edasi anda.

"Trash. Can. Dance" sündis tegelikult hoopis veebruaris, mil olin palavikuga pikali ja ühtäkki hakkas poolunes viibides peas üks lausekatke helisema ja sealt edasi läks vaid paar minutit, mil kogu värk oli valmis. Peas. Palavikulises.

Teemaks oli "One color" ning naised arutasid agaralt, et kuda nende varjunditega on ja kui laiaks seda ühte värvi ikka venitada annab. Seepeale arvas James Walters, et venitage palju soovite, aga ma siiralt loodan, et keegi võtab ülesannet sõna-sõnalt ja teebki kogu eseme vaid ühe lõngaga.

Ja see ühe-lõnga-lause mul helisema hakkaski. Vanast ajast oli alles hea mitu kera puuvillast lõimeleõnga, mis kunagi kardinate heegeldamisest üle jäi. Paras "trash" ta ju on võrreldes praegu saadaval olevate udupeente siidi-ja-ma-ei tea-mis-kõik-veel-lõngadega.

Kuna tol hetkel talvel olin just heegeldanud katteid plekkpurkidele ning tagavarus oli ka mitu head suurt mitmeliitrist hapukurgiplekkpurki, siis sealt tuli "Can".

Ja nägemuses hakkas pitsimustriline lõimelõng ümber plekkpurgi tantsu lööma.  

Tegelikult see tantsukleidi saba nii uhke ei saand kui vaimusilmas, aga mis seal ikka.

Heegeldasin erinevaid ümarapoolsed tükid valmis, sättisin purgile, ühendasin ja täitsin tühimikke kus vaja, hiljem lisasin peale eraldi heegeldet pisikesi jupstükke.

Ja PVA-liimiga tugevaks. Nii et hoiab vormi ka ilma plekkpurgita, kuigi päriselus käib mul selle prükkari sisse ikkagi üks suuur ja roosaks võõbatu.

Kivid

Paus ei tekkinud mitte sellest, et aprill läbi sai, vaid meid tabas miski vastik tõbi, mis iga päeva-kahe järel järgmise pereliikme jalust niitis.

Lõpuks ka minu.

Nüüd paistab kõik taas korras olevat.

Ja piltidel on meie kivid. Suured ja maailma kõige ilusamad. Ja väga mitu.

Mõned alles peidus.

Ja teised juba peidust väljakraabitud.

Veel üks vastamata jäänud palve. 

Teksavest. Tollest ei saanud midagi. Teistkordsel domestosega valgendamisel (sest esimesel korral jäid paar kohta "mitte-nii-nagu-vaja") olin kivide väljakraapimisest niivõrd haaratud, et unustasin vesti liig kauaks keemia meelevalda  ning kangas lihtsalt lagunes seal all ära.

Õppetund missugune.

Ei viitsinud miskit lappida ka. Polnud õiget tunnet.

Ja vest tuli poest.

Positiivset nii palju, et jõudsin oma International Freeform Crochet 2014. a challenge'i jupi õigeaegselt valmis ning ka esitet.

Arvatavasti enne üht kuud ei saa veel pilte näidata. Tegijatel läheb aega, et veebileht ja raamat kokku panna.

29. aprill

Jätkan poja teht paberlindudega. 

Kõrvarõngastega seekord.

Tema voldib ja mina panen kokku.

Aga päris alguses on poogen paberit. Millest saab ise paraja suurusega tükke lõigata.

Kui ma õigesti mäletan, siis need siin on 3 x 3 cm.

Seejärel sünnivad linnud.

Ja saavad lakitud. Korda kolm.

Ja edasine on juba lihtne. 

Vaja vaid leida sobiv kett, pärl ja konks...

... ja kõrva.

28. aprill

Nooh, lubadusega on peaaegu hästi läinud.
Nädalavahetus ju ei loe. Eriti päikesepaisteline nädalavahetus.
Ei ole võimalik peale talve päikeselise ilmaga toas olla.
Me elame siin "mere ääres, metsa sees" ja võsa ikka jagub. Ega see võsa mind häiri, olgem ausad. Kena roheline kardin, millest läbi ei näe.
Aga seal sees on palju kive. Suuuuri. Imelisi. Sammaldunuid. Hunnikutes koos. Ja ma nüüd teen end õnnelikuks (ja tugevaks) sellega, et kraabin neid nähtavale. Eemaldades võsa jms sodi.

***
Suurte kivide jutu juurde midagi hoopis pisikest. Poja teht miniatuursed origami-elukad:

Sipho Mabona

Sipho Mabona alustas viieselt paberist lennukite voltimisega ja nüüdseks pole tal mingit probleemi paberist üks elusuuruses elevant välja võluda.

Intervjuu.

Secret Lentil

Helen Carter teeb uuest ja vanast ägedaid ning täiesti omanäolisisi rõivaid.

Autori blogi.

21. aprill

Minnes tagasi nende teksakeede juurde, siis...

... pea kohe selle valmimise järel keerdusid need heegellehed rulli ning ronisid sarnastesse pärlikübaratesse.

Ja mitte midagi muud pole vahepeal juhtunud.
Aga see mõte väärib jäädvustamist. Siit võib veel midagi sündida.

***

Muidu möödus nädalavahetus ikka õues. Võsaga ja kividega ja aiakäruga jne.  

Ja õhtune rand oli juba nagu suvel. Tüüne ja soe. Kui võsa varjus oli päikeseloojangu ajal juba rõskem ja mitte-nii-soe, siis rannas oli väga-väga mahe.  

***

Ja üks kingitus noorele preilile, lõksud ning peapael.

20. aprill

Sel aastal sellised munad. Sibulakoorte ja metsmaasikalehtede ja riisi ja niidiga.
Ilusamd said enne nahka pandud kui mul tuli pähe pilti teha.

Ma isiklikult alustan söömist ikka kehvemini väljakukkunud munast. Eks ikka selleks, et silmailu kauemaks jaguks. Aga lapsed. Nemad tahavad ikka kohe kõige kaunimatest pihta hakata.

Eelmisel aastal olid lisaks sibulakirjudele ka sinised ja pruunid ja roosad.

Sellel korral jällegi ema toodud ilusad värvilised termokilest ümbrisega.