Kole lugu, nädal aega viimasest sissekandest möödas. Ja seegi nupuke tuleb pigem varases lapsepõlves sissejuurdunud kohusetunde nappidest järelejäänud riismetest kui mingist muust "loomingulisest" sunnist.
Kevadväsimus? Talvetüdimus? Loominguline kriis? Motivatsioonipuudus? Loomupärane laiskus?
No misiganes. Igaljuhul heegelnõela pole juba N-aega käes hoidnud, kui arvata välja kaelakee-paela heegeldamine. Vanad ja targad naised räägivad, et kehva tuju-murede-ja muude sarnaste hädade puhul pidavat koristamine hästi aitama. Ju ma seepärast vist eile suurpuhastusega algust tegin. Esmalt revideerisin poolikuid heegel- ja vilditöid ning pisikesi motiivikesi-fragmente, mis kõrvalepandud "ehk läheb kunagi vaja"-mõttega. Ei lähe. Alul tegin 2 hunnikut: viskamiseks ja harutamiseks. Peale paari eseme ülesharutamist muutusid hunnikud sujuvalt üheks hiiglaslikuks äravisatavaks mäeks. Ning aimata on, et täna lisandub sellele veel.
Mõndadest vanadest kehakatetest loobusin ka. Uskumatu kui olematuks mu garderoob on maal elamise aja jooksul muutunud. Linnaminekuks miski mõistliku selgavaatamine on juba päris problemaatiline. Aga veel mitte nii hull, et mus ostlemis-indu tekitada.
Üleeilsest unenäost ka. Minuga võttis ühendust keegi härra Sid Beadsky. Külvas me majapidamise üle oma reklaamkleebiste, -buklettide ja muu säärasega. No mis te arvate, millega härra tegeles? Loomulikult äritses pisikeste pärlikestega - "seed beads" in english...
See lause kohusetunde nappidest riismetest meeldib mulle väga. Kehtib absoluutselt ka minu kohta, üleüldiselt, mitte blogindusega seonduvalt :) Väga tabavalt öeldud :)
VastaKustutajah. tundub, et mulle kasvatati see kohusetunne varases lapsepõlves sisse. lisaks tegin ma aastaid sporti, samuti kuulekalt ja kohusetundlikult. alles nii 19-20-eluaastast hakkasin taipama, et elu võiks tegelikult ka väheke fun olla. no ja sellest ajast peale on sünnipärane laiskus hakanud kohusetunnet alla suruma :)
VastaKustuta