Laupäev, 29. aprill 2006

Aprillikott: vanast uus

Plaan oli katsetada hoopis miskit huvitavamat, kuid üks kuri kõhutõbi arvas teisiti. Peale põngerjate põetamist niitis haigus minugi jalust ning aja- ja energiapuudusel piirdusin lihtsa märsiga.
Veidi koti sünniloost. Lõikasin kaltsukast pelgalt imelise värvi (pildilt pole see hästi näha, kuid riie on üsna erkroheline ja veidi kuldselt helklev) tõttu soetatud alt megalaiadel teksadel alumise jupi maha, õmblesin taskud peale ja sanga külge. Heegeldada on ka pooltõbisena mõnus, seega tegin kaks motiivikest taskute kaunistamiseks. Kuna sanga kinnitasin esiti kuidagi veidralt, sidusin ta mõne punase niidijupiga paremini koti külge kinni, niidijuppidest heegeldasin keti ja sinna otsa lükkisin mõned värvilised pärlikesed.
Ka oli kotisang ebamugavalt lai, et aga igasugune ümbertegemine ja ülesharutamine ei kuulu mu lemmiktegevuste hulka, siis võtsin siingi appi tollesama punase heegelniidi. Murdisn sanga poole kitsamaks ning kinnitasin mõnest kohast punase niidiga, millest seejärel heegeldasin keti ning ajasin taas pärlid otsa. Voodriks lapsepõlvest pärit sitsriie.
Esialgu arvasin, et sellest tuleb kevad-suvisel hooajal õuesheegeldamiseks vajalik lõngahoidja-märss, kuid kuna sai niipalju tilbendisi külge riputet, läheb kott arvatavasti mõne noorema generatsiooni esindajale kingituseks.

1 kommentaar:

  1. Rõõmus kott!
    Mina olen alati hädas selle kotisangaga - kuidas kinnitada, kui pikk, kui lai. Esimese koti puhul oli sama asi, vaatasin, et väga ilus lai sang, aga kanda oli võimatu.

    VastaKustuta

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...