Catherine Carr

Catherine Carr heegeldab klaasi.

See on mu jaoks uudne lähenemine.
Portselanist  ja heegelpitsist on varem kirjutet, kuigi vaadates praegu kunstniku kodulehte, siis aeg on edasi läinud ja seal uued tuuled puhumas. Heegeldatud portselani ja pika intervjuu leiab nt siit.

Siinsetelgi laatadel on kohatud savisse vajutet pitsi.
Veel meenub kootud polümersavi.

Aga heegeldet klaasist polnud varem kuulnud. Ilus on.


Catherine Carr crochets glass. Beautiful!

Emily Barletta

Emily Barletta heegeldab ja tikib.
Tema bloog.
Üks intervjuu.

(Leidsin, et publitseerimata postitusi on nende aastatega kenake hulk kogunenud. Emily taasavastasin sealtsamast)

Inge Jacobsen

Inge Jacobsen tikib.
Eriti meeldivad tema tikitud reklaampildid Georg Jensenile.

TAST - esimene vahekokkuvõte

Tasus mul aint tõdeda, et ei saa kuidagi tikkimisele hoogu sisse kui hoog tuli!

Külmapühade tõttu tekkis eelmisel nädalal igasse päeva nagu naksti paar lisatundi juurde ning sai tikkida küll.

Esimese piste (kärbespiste/fly stitch) tegin teksatükile ja seda enam kordama ei hakanud.

Järgmisena tuli sämppiste (buttonhole stitch) ja selle tegin juba uuele pinnale.

Plaan ongi nüüd jätkata sellele mustale sametile tikkimist, kuni kujund valmis. Päris huupi ei tee, abiks on üks must-valge väljaprint ja vajadusel ka tükike seepi paari piirjoone visandamiseks.

Muidu võtan ikka vabalt. Eesmärgiks iga pistega kasvõi paar liigutust teha (vastavalt tuule suunale eks ole), kuni asi on mu silmis piisavalt hea, et ta valminuks kuulutada.

Kolmandaks oli varesejala piste (feather stitch).

Seejärel silmuspiste (cretan stitch), mida ladusin erinevate lõngadega suisa mitu kihti üksteise otsa. Tikkimiseks kasutan suht suvalisi tagavaras leiduvaid lõngu-heegelniite, ei ole need ei mulineed ega peenvillased. 

Ja viienda nädala pisteks oli aedpiste (herringbone stitch). Need on need sinised jutid seal vasakul pool.

Aga kui generaalplaan juba paika sai, jää liikuma ning silm särama hakkas, siis tahtsin miskile teisele pinnale ka ikka proovida.

Võtsin ühe ammuilma masinvilditud tüdruku-tooriku. Ja tikkisin sinna samu pisteid. Natuke kuldseid kärbes- ja varesejalapistes kiharaid ja ülejäänutega tausta.

Nüüd siis olen teistele järele jõudnud ja just vaatasin, et selle nädala pisteks on põlvikpiste (chevron stitch).

Tõlkimisel on abiks Oravakese postitus, mille omakorda leidsin Isetegija tikkimisteemast :)

Kuusk välja

Jep, kuusk sai "välja visatud". Või siiski mitte päris.

Juba õige pea peale kuuse püstitamist jõudis pärale, et selle väljaviskamine võib kujuneda suht piinarikkaks tegevuseks. Korjata kokku kõik nööbid, eemaldada näts, sorteerida nööbid tagasi purkidesse...

Selle asemel oleks oluliselt vahvam jättagi nööbid seinale "püsi-kunstitarvetena", millega siis lapsed saavad soovi korral loovalt aega veeta :)

Näiteks sõbrapäeva eel tehti nii:

Ja siis on ju tulemas veel naistepäev ja munapühad ja töörahvapüha ja emadepäev ja ... Ja siis veel nööbid pildiraamideks ja ...

Ise olen rahul.

Just before Christmas we "installed" this cute button-tree on our wall in attic. Kids had fun and I was pleased with outcome as well.

But the thought of cleaning it up afterwards was'n that pleasant. You know, to remove the tack-it from each button, sort the buttons before putting them back in jars, just blah...

So instead I decided to keep the buttons on the wall, so that kids can play and rearrange them whenever they feel like it.

Right now we have 4 beautiful hearts up there :)

And everyone's happy!

TAST - Luiz Vaz

Sao Paulos elav arhitekt Luiz Vaz võtab osa SharonB korraldet tikkimismaratonist. Juba oma esimeste pistetega on ta mu täiesti lummanud. Väga värske lähenemine. Ja innustav.

TAST

Vaatamata suurele soovile ja erinevatele peas keerlevatele ideedele pole mul õnnestunud TASTile korralikku hoogu sisse lükata.

Esimeseks mõtteks oli suur hunnik kokkukogutud vanu teksapükse tükkideks lõigata, aasta jooksul neil tikkimist harjutada ning seejärel need miskiks tekiks kokku lappida.
Tegin esimese pistegi ära. Aga... Ei pannud silma särama.

Seejärel olen veel nii mõnegi mõttega mänginud, aga tegudeni pole teps mitte jõudnud.

Esmalt viisid mind tikkimislainelt eemale kõrvad. Jänese kõrvad. Mida vajati koolis. Homme. (Muidugi mainiti mulle seda juba nädal varem, a paraku läks too info mul ühest sisse ja teisest välja).

Üldse on paaril viimasel nädalal väga tugevalt selline "ülesannetel sabas sörkija" tunne. Ühest laste kasvamise raamatust on meelde jäänud pildike emast, kes "sörgib ülesannetel sabas", pole piisavalt proaktiivne oma tegutsemises, vaid kustutab pidevalt tulekahjusid. No vot.

Positiivsele poolele saab kanda vanima tütre (11) soovi kaasa tikkida. Ja see on väga lahe.

Lahe on ka see, et kuna käsitöötegemisvajadus pole enam niiii suur, siis oma "vaba aja" saan täiesti vabalt sisustada Röövikut imetledes. Et lebotangi muudkui põrandal ja imetlen, kuidas Väike Vägilane sirgub. Ja iga päevaga miski uue liigutuse selgeks saab.

On kasvanud küll või mis :)

...

Pealkirjata sedapuhku.

Pühade ajal (loe: koolivaheajal) vilksatas aeg-ajalt ikka peast läbi, et võiks ometi aastakese kenasti kokku võtta. 

Või mõned käsitöö- ja muudki mõtted kirja panna. 

Või vähemalt kõigile blogilugejatele ühtteist head ja paremat soovida.

A näe, sinnapaika see kõik jäigi.

Igaljuhul kõike head ja paremat teile - igaks uueks päevaks, nädalaks, veerandiks, pooleks ja terveks :)

Tegelikult ajendas mind just nüüd ja praegu sulge haarama Signe postitus, sellest, et TAST (Take a Stitch Tuesday - igal nädalal antakse ette 1 tikkimispiste ja tee sellega, mis tahad: õpi, harjuta, mängi, katseta, ületa piire. kas mõnele proovilapile või kuhu iganes soovid) on taas algamas. Maitea, kas see on tingitud nüüd meie uuest värskest pooleaastasest inimesenatukesest, aga pidevalt ujub mul pinnale igasugu hetki. Mälestusi. 

Ajast mil mõni eelmine laps oli alles beebi. Ja tegi nii. Või naa.

Või mida tegin mina, kui keegi teine oli alles beebi.  

Seesama TASTki mahub servapidi samasse kategooriasse. 

Esimene TAST algas 2007. a jaanuaris. Ja mul on nii hästi meeles selle koti tikkimine. Need vaiksed teispäevaõhtud köögis, kui kõik kolm last olid magama jäänud. ("Pandud", iseloomustaks toda tegevust vist paremini, vabatahtlikult ei jäänud siis keegi normaalsel ajal magama :)) Ja isegi need mõtted, mida tikkimise juurde sai mõlgutatud...

Toona tehtud tööd on kõik siin näha.

Huvitav, kas mõni kotitoorik veel vedeleb kuskil? 

Ühe ma kasutasin igal-juhul valge varjunditeks.

A tundub täiesti-täiesti toreda mõttena taas TASTiga ühineda. (liiatigi on pisipoiss praegu täpselt sama vana, kui oli pisitüdruk tookord - milline tähelepanuväärne märk, eks ole. minu motiveeritus silmade särades ja suure kirega käsitööd teha on küll kordades ja kordades madalam hetkel. a seda enam tuleks niidi-nõela järele haarata :))

Tookord tikkis Kajakas vildile täiesti fantastilisi linnukesi. Leina Neima osales ka. Muarust oli tikkijaid teisigi, a kes täpselt, ei meenu. Freddy, äkki?

Aga võiks ju nüüd uuesti, onju :)

Info siin.
Ja siin paar Sharoni poolt väljavalitud näidet käesoleva TASTi esimese nädala töödest. Annab hea ülevaate kuivõrd erinevalt võib läheneda ühele pistele!

Ja siin on flickri galerii, kus näha nii 2007, 2010 kui ka uued 2012.a osalejate tööd.

Oh, kuusepuu!

Signe postitus tuletas meelde, et meil oli ka siin üks nööbipäev. Niipea kui laps paranemismärke ilmutama hakkas, tuli mullegi eluvaim sisse. Ja meenus üks nähtud puu (pinterestis, of course).

Ei läinud kolme minutitki, kui välja sai otsitud purk nööpe ja pakk nätsu. (Siiski-siiski, näts oli meil sihtotstarbeline, mitte taaskasutatud :)) 

Piirjooned ja tipu panin ise paika, edasi tegutses tirts.

Enamus neist nööpidest on (hetkel veel) "vähe-emotsionaalse" väärtusega. Need õiged (minu) lapsepõlvemälestustest pärit nostalgia-nööbid on ikka veel ema juures karbis.  Sealsamas, kus nad kogu aeg olnud on. 

Pilti on sest puust küll raske teha, sest ruumi ja valgust vähevõitu. Aga mulle meeldib. 

Tippu sai pandud pimedas helendavast fimost tehtud viisnurk. Viisnurga tipus on imetilluke origami süda. Needki jäid silma pinterestis ja küsisin pojalt, kas oskab teha. Oskas küll. Ja paberiga käis eriti kokkuhoidlikult ümber :)

Suur hall - Grey scarf

Kui eelmises postituses oli peategelaseks väike hall kott, siis vahepeal on valminud üks suur st pigem pikk hall. Sall. Ikka juhendiks. Ja noh, kaela ka muidugi.

Olek on ka hall olnud. Kevad-suvise ja sooja sügise jooksul on täiesti unund, et lapsed on mõnikord haiged. Ja kui nad siis on haiged, nii et isegi pisarad silmis, siis on ikka väga hall ja õnnetu olla...

I've finally managed to finish the pattern for Grey Crochet Purse I blogged about last time and it's available now.

And meanwhile I've also worked on this grey-white super chunky and extra long open weave scarf.

Pattern for this is almost completed.

One of the kid's has been down with bad stomach ache for days now and we all feel sorta blue (or grey...) 

But hopefully it'll be over soon and there'll be more color again in our lives.

Väike hall - Grey purse

Taas tuleb tõdeda, et aeg lendab. Erinevalt käsitööst. See ei edene eriti.

Oluliselt etemini läheb näiteks küpsetamisrindel.  Või läbivool meie külmkapist on märkimisväärne :)
Blogi võiks "heegeldab" asemel vabalt ümber nimetada, no näiteks "sööb ja ujub" sobiks hästi.

Sest erinevate asjaolude kokkulangemisel sattusin ma kuu aja eest peale erakordselt pikka pausi (viimase trenni tegin 1993 a veebruaris ja vahepealse 18 a jooksul käisin basseinis umbes 10 korda ega viljelenud ka mingit muud spordiala) ujulasse. Kohe mitu päeva järjest. Age agiteerimisel võtsin julguse kokku ja osalesin kohalikel valla võistlustel. Ja ujutud ajad olid sedavõrd innustavad (arvestagem pea 20-aastast pausi, eksole), et ma sugugi ei välista "seenior-ujuja" karjääri :)

Igaljuhul on üllatavalt mõnus trenni teha.

Piltidel on üks pisike hall heegeldet kotike, mille mustrijuhend on viimistlemisfaasis.

Time flies. 
I'm not as crafty these days as I used to be. Many days can pass without me crocheting a single stitch. And it's absolutely fine. There's our sweet baby-boy, other kids, lots of baking and... sports! Yep, after looong pause of 18 years, I've found my way back to swimming pool. And it feels good!  

This grey purse here is one of the few thing I've made lately. I've almost finished writing the pattern for this, just few finishing touches and it'll be ready to step into world.
Will keep you informed!

***

Edit: Click here for pattern!

Josep Mestres

Eile sattusin Pinterestis fotole. Ja uurisin edasi.
Selle lummava lillelise heegeldise autor Josep Mestres on ametilt jumestaja, aga armastab heegeldada. On selles vallas iseõppija, kasutab lihtsaid pisteid, aga mõtleb "suurelt". Väga värskendav.
Mu lemmikkleit seninähtust on see.
Josepi  bloog.

Yesterday I stumbled upon this gorgeous capelet on Pinterest and it made me search for an artist behind it.
Josep Mestres is make-up artist by profession but loves to crochet. My favorite dress from what I've seen from his work so far is this one.
His blog.

Käevõrud. Ikka ja jälle - New bracelets

Ikka ja jälle, jah.

Kui ma 2008. aasta alguses need võrud "leiutasin", ei osanud ma ilmaski arvata, et veel neli-viis aastat hiljemgi neid vormin. Aga suveti rannas lapsi karjatades olen nende aastatega täiseti märkamatult sadu (?) meetreid heegelvorste teinud. (Niisama ei oska ju rannas olla, a lugemine nõuab süvenemist ja sport virkust :))

Aja jooksul on toote disain veidi muutunud. Algse kahe polümersavist helme asemel on üks ja käevõru keerde on juurde tulnud.
Kahte täpselt ühesugust olen vast paaril korral (kliendi soovil) teinud.

Ja ei ole igav :)

 I've been working on some new bracelets this week.
The history of these bracelets goes back to 2008 when I created the very first small collection. I used only different shades of green for crochet part and purple for polymer clay beads. And named them "Spring bracelets". Cause it was January and cold and dark and I longed for spring :)

Later I went wild with colors, using just about every color combination I could think of. But I kept the name -"Spring" - cause the memory wire I'm using in these bracelets basically is a spring, isn't it?

And there are also quite many new chokers in my shop as well.

Paberlinnud - Mobile

Nagu eelnevas postituses mainitud on me elamises märkimisväärselt palju volditud tegelasi. Juba ammu oli soov paberlinnud tuppa lendama panna.

Teatavasti on mõtteid-ideid-soove-tahtmisi alati kordades enam kui teoks tehtut. Mõni mõte ootab kuid ja isegi aastaid, enne kui teoks saab. Teine ei saa siis ka.

Lindudel vedas :)

Pisipoiss sai äsja 3-kuuseks. Ja see oli piisavaks motivatsiooniks, et võtta neli lindu, mõned heegeldet lilled, üks valgeks värvitud puupulk, veidi tamiili ja teha neist väike värviline pilgupüüdja.

As I mentioned in my earlier post our 8 yo son is big fan of paper folding. 

I've been meaning to make a mobile out of his paper-birds for ages. But as usual there are way too many ideas in my head and most of them never materialize.

This idea did materialize. 

Our baby just turned 3-months old few days back and I made this colorful mobile out of 4 paper birds, few tiny crochet flowers and one painted wood stick. I love the fact that it contains his brother's and sister's work - one made all the birds and the other painted the stick :)

Kõrvarõngad tütrele - Earrings for my daughter

Sellest on juba üsna mitu aega möödas, mil viimati Fimoga tegelesin.  

Nüüd sai tütre sünnipäeva eel üks kiiristung läbi viidud. 

Ja mõned liblikad lendu lastud.

Nagu ma aru sain, siis need "tänapäeva noored" armastavad kõrvu ehtida pikkade kettide ja suurte rõngaste ja võõraste sulgede ja muu säärasega.

Võtsin arvesse.

Sulgi oli ka. Aga need olid punased ja keeldusid poseerimast.

Vaatamata sellele, et tütar augustas oma kõrvad vaid napid kuud tagasi, on tal juba aukartustäratavalt suur rõnga-kogu. Suurema osa neist on ta ise meisterdanud.

Aga kõik need vidinad vajaks nüüd mõnd kaunist hoiustamis- ja eksponeerimisabivahendit.

Mõned hoidja-ideed kogusin siia.

Some of the earrings I made for my daughter.

Although she has had her ears pieced for only couple of months, her earring collection is rather impressive already. Most of them are handmade by her. Some by me. And few by others.

Anyhow, all these beauties are in desperate need for one (or many) great earring holder(s). 

Here are some ideas for DIY jewelry holders.